Jõgeva lähedal tegutsev vineeritehas Estonian Plywood AS võtab metsaomanikelt vastu ka sellise diameetriga kasenotte, mis muidu läheksid paberipuiduks. Vineeri tarvis spoonitreimine on üks parimaid viise puidu lisandväärtuse kasvatamiseks, kinnitavad ettevõtte tegevjuht Timo Hermlin ja nõukogu liige Ando Jukk. Riiklik metsanduspoliitika võiks nende sõnul tugineda rohkem faktidele ja vähem emotsioonidele.

Kuidas Estonian Plywoodi vineeritehasel läheb?

Timo Hermlin: Nõudlus kasevineeri järele on Euroopas viimastel aastatel kindlasti olnud väiksem, aga üks suur turuosaline – Venemaa – on turult sanktsioonide tõttu väljas, mistõttu Euroopa tootjatel on tellimusi olnud viimase 3-4 aasta jooksul ilmselt piisavalt. Sealhulgas on ka Estonian Plywood saanud oma uue mahuga turule minna. Sel aastal on nõudlus pigem kesine.

Millest see on tingitud?

Timo Hermlin: Ilmselt üldisest olukorrast. Ehitussektorit mõjutab Iraani sõda. Mitmed suured Saksa ehitusfirmad ehitavad Araabia-maades päris palju, nüüd on neil sealsed mahud ära kukkunud. Euroopas ei ole ehitusaktiivsus üldse mitte suur. Kasevineeri kasutatakse palju treileritootmises, sealsed mahud vähenesid Ukraina sõja alguses poole võrra. Eelmise aasta lõpus või selle aasta alguses toimus treileritootmises mõningane positiivne muutus, aga baas on väga madal.

Ando Jukk: Kui energiakandjate hinnad tõusevad, siis ka vineeri pealistusmaterjalide, liimide jms hinnad, mis on seotud nafta baasil tehtud kemikaalidega, tõstavad materjalide hindu. See kõik pidurdab materjalide kasutamist.

Timo Hermlin: Kasevineer on plaatmaterjalidest ikkagi kallima otsa toode ja siin on mänguruumi rohkem, aga OSB ehk suunatud kiududega plaatmaterjali puhul on liimide hinnatõusul väga tugev mõju.

Vineeri seostab tavainimene ikka ehitamise, viimistluse ja mööbliga, aga tegelikult on vineeri kasutusala ju palju laiem: tankerid, vagunid, bussid…

Timo Hermlin: Ka lennukites kasutatakse tänapäevalgi vineeri. Vineer on oma olemuselt unikaalne materjal: kerge ja väga tugev. Kõige kvaliteetsem puuliik vineeri tootmiseks on kask ja kasevineer on ekstra hea.

Ando Jukk: Tänapäeval on hästi palju e-kaubandust. Nende kaupade nö viimase miili vedu toimub väikekaubikute või kasvõi kastiratastega ja enamasti on neis kuskil ikka vineeri kasutatud. Kaubikute põrandad, väikehaagiste põrandad-seinad… Kui haagises on vaja midagi riputada, siis tihti tehakse sein vineerist, sest kartongi või plastikust kärgmaterjali sisse kruvi lasta ei saa.

Timo Hermlin: Meie üks uus toode on vineer, mille kahe kihi vahele on pandud kumm. See materjal on mõeldud bussides mootorimüra isoleerimiseks, seda kasutatakse ka rattakoobaste ümber.

Ando Jukk: Bussides kasutatakse vineeri ka põrandal, istmed kinnitatakse vineeri külge. Rongides, hobusetreilerites leidub vineeri – seda kasutatakse erinevates transpordivahendites palju.

Kuidas Eesti elektrihinnad teie tootmist mõjutavad, kas tasuvuspiir paistab?

Timo Hermlin: Ei, me ei ole nii elektrimahukas tootmine, kuigi elektrikulu tootmisühiku kohta oli esimeses kvartalis kaks korda üle eelarve. Loomulikult see tervikuna meie konkurentsivõimet siiski vähendab, kui võrdleme end näiteks Soomega, kus nii puit, elekter kui ka kemikaalid on odavamad.

Soome toodab ise liime?

Ando Jukk: Soomes tehakse neid palju tõesti. Vaatame huviga, mis suunas bioliimide areng kulgeb ja kas tulevikus saab mõnda komponenti ka siin toota. See vajab veel katsetamist, et oleks kindlus kvaliteedis. Tööstuslik lõppkasutaja vaatab väga tähelepanelikult, et vineeri tugevus ja tehnilised omadused, mida on lubatud, säiliksid, sest nende numbrite järgi toimuvad tugevusarvutused. Lätis ja Soomes on saadud juba päris paljulubavaid tulemusi.

Mulle jäi ühest teie ettekandest meelde, et teie ettevõttes kasutatakse liimides vihmavett.

Ando Jukk: See oli üks paljudest väikestest mõtetest, mida oma tegevuses raknedame. Niikuinii tuleb meil suurelt pinnalt vihmavett koguda, kasutaks seda siis, nii palju kui võimalik, ise ära. See võimalus on loodud, aga vee kulu liimis on iseenesest marginaalne.

Kuidas on lood kvaliteetse vineeripaku kättesaadavusega?

Ando Jukk: Trend on selline et looduskaitsealasid rajatakse kogu aeg juurde ja majandusmetsa pindala väheneb. Samas ressursi peale kasvamise osas on kõik hästi, kask on meie puuliikide seas juba pindalalt esimene ja mahult teine.

Timo Hermlin: Kase pindala on põhimõtteliselt männiga võrdne, aga tagavara veel ei ole võrdne. Kaske kultiveeritakse kõvasti, ta sobib siia väga hästi. Kase kasvatamine on samuti läinud paremaks, ta tahab noorendikes saada korralikult hooldust. Eesti jäi Nõukogude ajal kase osas Lätist pisut maha, mistõttu me toome muist toorainet Lätist ja nüüd uue ettevõtmisena ka Soomest.

Ando Jukk: Leidub proovitükke, kus võiks juba 20-aastasest kasepuistust kätte saada üle 20-sentimeetrise rinnasdiameetriga tüve.

Timo Hermlin: Kui õnnestuks kuivendamisega ära päästa ka kolmanda boniteediga kasvukohtade kased, siis oleks materjali veel palju rohkem.

Räägime seda juttu ruumis, mille nimi on “Sookask”. Kas sookask vineeritehasele üldse sobib?

Timo Hermlin: Möödunud talvel tuli teda palju! Paljud läksid raiuma märgadele aladele, mis lõpuks kinni külmusid, ja meile jõudnud materjali läbimõõt kohe kukkus. Olime igati metsameestele toeks, et nad saaksid ära lõigata need langid, mida oli palju aastaid edasi lükatud.

Ando Jukk: Soome keeles on arukase nimetus rauduskoivu. Sellel on ka põhjus: arukask võib olla kuni 15% tugevam kui sookask. Sookase aastarõngad on tihedamad, võiks ju mõelda, et puit on tihedam, aga tegelikult on arukask kõvem. Aga ostame ja kasutame sookaske sama moodi nagu arukaske.

Äkki peaks arukase raievanust (praegu 60 – 70 aastat) hoopis alandama, et kvaliteetset sortimenti saada?

Ando Jukk: Toome jälle Soome näite. Minu teada Soomes selliseid piiranguid ei ole, ei langi suuruse ega raievanuse osas. Omanik teeb iga metsatüki kohta oma otsuse. Ega metsade majandajad ei taha ju ennast lagedaks raiuda, neil on vaja tööd nii täna, homme, 10, 20 kui 30 aasta pärast. Ka tulevastele põlvkondadele tahetakse metsi jätta. Rumal on rääkida ohust, nagu hakataks kohe kõike lagedaks raiuma.

Timo Hermlin: Ühiskonnas on kuulda, kuidas teemast kaugel olevad inimesed räägivad, et metsasektori huvi on mets kiiresti maha võtta. See ei ole ju nii. On hoopis see huvi, et metsandus oleks jätkusuutlik. Aga mis puutub kase raievanusesse, siis viimased andmed näitavad, et kask kasvab nt jänesekapsa kasvukohatüübis nii kiiresti, et 40-aastases kaasikus on rinnaspindala juba täitsa korralik. Ma meenutan, et kasevineeri globaalne alternatiiv on eukalüpt, mida kasvatakse Brasiilias ja Aafrikas. Raiering on 7 – 9 aastat.

Ando Jukk: Kui kujutada ette tervet puutüve, siis sellest tervest puust võtame meie vastu rohkem kui vineeritööstuses tavapärane. Meie tootmine hakkab pihta väiksemast diameetrist kui teistel.

Timo Hermlin: Praegu võtame alates 13 sentimeetrist, põhimõtteliselt võiksime võtta alates 12 sentimeetrist, kui sortiment on sirge. Sellise jämedusega sortiment on pikalt läinud lihtsalt paberipuiduks. Tavapärane on siiani olnud 16cm ladvaläbimõõtu ja mõnede tootjate puhul 14cm. Kui me räägime puidule kõrgema lisandväärtuse andmisest, siis selleks pole vaja välja mõelda disainmööblit, vineeriks treimine tõstab lisandväärtust väga palju. Oleme metsamehe metsa tootlust sellega väga palju parandanud: on suur vahe, kas müüd tihumeetri 50 euroga paberipuiduks või 80 euroga meile.

Olete öelnud, et Vene vineer hiilib sanktsioonidest hoolimata Euroopasse.

Ando Jukk: Hiilib jah ning Eesti ettevõtjad nii vahendajatena kui tarbijad annavad sellesse oma panuse. Mõned, kes vahendasid Vene vineeri enne sanktsioonide kehtestamist, püüavad äri samal moel jätkata, suhted Vene poolel on olemas. Püütakse leida teid oma kaubaga Euroopasse tulekuks ja siingi on mitmeid Eesti ettevõtjaid asjasse segatud.

Kust kaudu nad tulevad?

Ando Jukk: Eks sellest ole kirjutatud, kuidas Usbekistani, Kasahstani, Egitpuse, Gruusia, Türgi jne kaudu püütakse kaupa “pesta”. Et näidata kauba Euroopa päritolu, saadavad näiteks Lätis tegutsevad Hiina tootjad mingi koguse spooni Gruusiasse ja toovad vineeri tagasi. Tagasi tuleva kauba mahtu ei kontrollita, kaup on paljuski tegelikult pärit Venemaalt ja Läti päritolu päriselus mahuliselt müüdud mahtudega kokku ei klapi. Väga suur osa Vene vineeritööstuse ladvikust on muide olnud lähedalt seotud Putiniga. Nende kauba Euroopasse vahendamine toetab sõjardite tegevust, ma ei tea, miks sellega tegeletakse.

Kas oskate umbkaudu hinnata selliselt toodud vineeri mahtu?

Ando Jukk: Keeruline on täpseid numbreid tuua, sest Euroopa Liidu siseselt saab kaup vabalt liikuda. Õnneks on see nüüd juba vähenev trend. Aga ohtlik on see, et Hiina vineeri osakaal on natuke kasvanud ja me ei tea, mis tootega täpselt tegemist on. Tehakse näiteks sellist valskust, et kasevineerile pannakse õhuke okaspuu spoonikiht peale, et saada kaubale sanktsioonide alla mitte kuuluv kaubakood, pärast võetakse see kiht ära ja ongi kasevineer olemas.

Enne sõja algust olid Vene vineeril peal anti-dumpingu tollid, sest vabaturumajanduse reeglite rikkumist oli päris palju, Vene riik toetab äritegevust kõvasti. Nüüd sanktsioonidest kõrvale hiilimisega hiilitakse kõrvale ka neist tollidest. Seega on kahju mitmekordne.

Miks hiinlased Lätti vineeritööstusi rajavad?

Ando Jukk: Kuna kaubandust Hiinast Euroopa poole on oluliselt rohkem kui siit Hiina poole ja konteinerid ei tasu tühjalt tagasi viia, siis leiti, et viia võiks toorainet. Eestistki viidi kümmekond aastat tagasi Hiina päris palju kasepalki, ehkki mitte nii palju nagu Lätist. Alates Covidi ajast on maailm olnud ebakindel, logistilised skeemid hakkasid muutuma ja palgi konteineris veedetud aeg võib venida kase kvaliteedi jaoks ohtlikult pikaks. Tõenäoliselt just see ajendas neid rajama spoonitehaseid, mida nad on Lätti teinud tükki seitse. Sellest aastast on jõutud ka vineeri pressimiseni. Tehaste primitiivsus paistab silma, neis võib näha avatud kett- ja hammasrattaülekandeid, mida meiesugused ei julge vaadatagi. Töökeskkond ei kannata meie omaga mingisugust võrdlust.

Kuidas hiinlaste invasioon on mõjutanud Läti kasepuiduturgu?

Timo Hermlin: Need väikesed tegijad pidid tarbima umbes 300 000 tihimeetrit palki aastas. Latvijas Finieris läks sügisel täitsa närvi ja tõstis kõvasti hinda.

Ando Jukk: Hinda hoiab see kindlasti kõrgel ja see kandub muidugi meile edasi.

Mida prognoosite, mida kasepuidu hind lähima aasta perspektiivis teeb?

Timo Hermlin: Aasta alguses hind kukkus. Plaatmaterjalide sisendid – liimid, transport – on tugevas tõusus, nõudlus mitte. Langeva nõudluse vastu hinna tõstmine on väga halb. Seega valmistoodangu poolelt vaadates ei saa kasepalk praegu kallimaks minna, aga ega praegugi hind halb ole. Kasepalk, eriti RMK kasepalk, on ikka kuldaväärt kraam.

Ando Jukk: Kui tehast rajasime, siis toonase ajaga võrreldes on palgi hind umbes kaks korda tõusnud ja vahepeal käinud korraks ka kolmekordse hinna peal. Aga loota, et hind langeks alla 100 euro tihumeetri eest – sellele pole mõtet mõeldagi.

Milliseid tehnoloogilisi uuendusi te olete oma tehases viimasel ajal rakendanud või olete rakendamas?

Ando Jukk: Meil on nii mõnedki seadmed sellised, et üks operaator saab juhtida näiteks kahte seadet korraga. Kasvõi peenpalgi treiliinil on meil üks inimene, ehkki konkurentide sellelaadsete liinide peal on mitu inimest.

Lisaks automatiseerimisele oleme kõvasti panustanud ka puidu hindamise kaameratehnoloogiasse. Meil on tehases 8 või 9 seadet, mis hindavad spooni ehk kihti, mis treimisest tuleb. Ka vineeri ehk plaatmaterjali hindab kaamerasilm koos vastava programmiga: erinevad valgusnurgad ja värvid toovad ühe või teise defekti esile. Selle info kogub arvuti kokku ja otsustab kiiresti kvaliteedi üle. Liinid töötavad kiirusega mõnekümnest meetrist kuni 300 meetrit minutis, töö käib ööpäevaringselt. Sama töö tegemiseks inimestega peaks inimesi olema palju. Ja silm ikkagi väsib. Inimeste ülesanne pole rutiinse töö tegemine, vaid seadmete töö jälgimine ja eriolukordadele reageerimine.

Kui palju teil inimesi kokku töötab?

Timo Hermlin: 190 kokku. laias laastus 30 neist kontoris ja 160 tootmises. Töö käib neljas vahetuses, vabrik töötab 24/7, välja arvatud kolm nädalat suvel ja üks nädal talvel. Töötajaid on viimastel aastatel natuke juurde tulnud, sest vabrik laieneb: kuna lootsime, et 70% metsi jäävad majandatavateks, julgesime tehas suurema investeerimisotsuse. Tõstame 50% mahtu ja juurutame keerukamaid ja suurema lisandväärtusega tooteid. Viie kuni kümne aasta perspektiivis kaitseme end sellega Vene turu avanemise vastu, sest nemad ei tule toime keerukamate toodetega, mis tihti tähendab ka väiksemaid koguseid ja täpsemat tarnet. See võiks olla meie eelis.

Mis need keerukamad tooted on?

Timo Hermlin: Uued liimid, katendid, perspektiivis ka valmistooted. Praegu ostetakse meilt unikaalset plaati ja sõidutatakse seda Prantsusmaal mitusada kilomeetrit ringi, et seda järeltöödelda. Sel pole mingit mõtet, võime selle siin ära teha ja tarnida kohe valmiskomponente. Eks see olegi kliimasõbralikkus: me ei sõidsa sihtturul autoga 500 kilomeetrit.

Eestis räägitakse palju tööjõu ja eriti kvalitseeritud tööjõu puudusest. Kuidas teie sellega hakkama saate?

Timo Hermlin: Ega see Eesti demograafia on keeruline. Sa pead inimesi väga palju hoidma, proovima neid edasi arendada, koolitada. Teiseks sa pead võimalikult efektiivne olema.

Kas olete endale töötajad leidud Jõgeva piirkonnast või käiakse ka kaugemalt?

Timo Hermlin: Tootmises toimetavad inimesed saame kokku ikkagi lähipiirkonnast, kontoriga on natuke keerulisem. Mõned inimesed käivad väga-väga kaugelt.

Millist metsanduspoliitikat te riigilt ootate, et teie vabrik saaks tulevikule julgelt vastu minna?

Ando Jukk: See peaks olema faktipõhine ja teaduspõhine. Kahjuks see nii ei ole. Eesti on valinud kursi emotsioonidele. See on meie häda. Soomes ei saa keskkonnaorganisatsioonid tulla välja emotsionaalsete väidetega. Kui ei ole teaduslikku fakte, siis ei arene seal mingit diskussiooni. Aga meil ei arene diskussiooni selle pärast, et üks pool tuleb kogu aeg emotsioonide laviiniga peale ja fakte ei arvestata. Tehnoloogiaettevõtjad, kes metsanduse pärast muret tunnevad, ei saa ju asjast aru, nad ei ole selle valdkonna spetsialistid. Tehke endale kõigepealt asjad selgeks, siis tulge rääkima. Kas keegi metsanduse suhtes kriitiliste sektorite inimestest on võtnud vaevaks metsanduse inimestega rääkida, rääkida ka statistilise metsainventuuri koostajatega, et millises kontekstis ja perspektiivis tuleks neid numbreid vaadata ja mis neid mõjutab? Ma võiksin vastu küsida, et kui meil on Euroopa kõige kiirem juurdekasv looduskaitsealade osas, siis miks looduslik mitmekesisus ei suurene? Miks on nii, et kaitsealasid tuleb juurde, olukord aga halveneb?

Timo Hermlin: Kunagi tahtsime jõuda Euroopa viie rikkaima riigi hulka, peame endi eeskujudeks Põhjamaid. Aga Põhjamaad on tööstusmaad. Eestis on tööstus – mitte ainult metsatööstus, vaid tööstus tervikuna – tabu. Kui mõnedele organisatsioonidele tuleb kuskilt veel ka raha selle eest, et üha otsida, mida kaitsta saaks, siis tekib küsimus, kas see on meile pikas perspektiivis kasulik. Siit jõuame hariduse juurde, inseneriteadusi ja muid tugevamaid aineid võiksime rohkem õppida. Pragmaatilisemat suhtumist oleks vaja. Kuniks me võitleme tselluloosivabriku vastu ja veame laevaga välja kolm miljonit tihumeetrit madala väärtusega paberipuitu, on ülim demagoogia rääkida mingist püsimetsandusest või sellest, et hakkame räbupuidust disainmööblit tegema. Suured asjad on vaja kõigepealt korda teha.

Ando Jukk: Labane on süüdistada graanulit või küttepuitu. Graanul on väga tänuväärt toode, samuti halupuu. 20 – 25 aastat tagasi jäi enamus oksamassist metsa, täna tuuakse see enamuses välja. See tähendab, et metsa- ja puidusektor suudab enamusele raietegevuse käigus kogutud ressursist lisandväärtust anda. Metsaomanik saab sellest ainult kasu. Eesti puidutööstus on saavutanud väga kõrge taseme. Biokütusel katlamajad annavad enamasti Eesti ka odavaima toasooja!

ESTONIAN PLYWOOD AS

* Asutatud 2017. aastal, kuulub Lemeks Gruppi.

* Turustab kasevineeri peamiselt Euroopa suurimatele tööstusklientidele ja edasimüüjatele. ESTPLY vineerist valmistatakse kerghaagiseid, haagiseid raskeveokitele, raketisi betoonitöödeks, mööblit, pakendeid jpm.

* 2024. aastal teenis ettevõte 62,53 miljoni eurose müügitulu juures 13,61 miljonit eurot ärikasumit.