Looduse taastamisest loodetakse Euroopa Liidus suurt keskkonnakasu, kuid kohalikele inimestele ja metsale selgub tõde alles siis, kui kopad maasse lüüakse. Saarde vallast ja eriti Kikepera kandist on saanud märgalade taastamise katselabor.

WaterLANDS on 14 riigi ühisprojekt ja selle raames plaanitakse mitmel pool Euroopas taastada kokku 10 500 hektarit kahjusta­tud märgalasid. Peaaegu pool sellest pindalast asub Eestis, täpsemalt Saarde vallas

„See ei ole metsamehe seisukohalt millegagi õigustatud ja ma arvan, et ka looduse seisukohalt,“ leiab taastamisala serval elav külamees Urmas Isand.

Ta meenutab, et kui 1960. aastate lõpus oli metsakuivendus valmis saanud, muldasid nad kord isaga põllul kartulit. Pausi ajal, kui hobusele puhkust anti, ütles isa: „Näed, nüüd me saame ka kartulit korralikult kasvatama hakata, metsakuivendus mõjub ka meie põllule.“

Nüüd ta seda enam teha ei saa. Esimene kinni aetud kraav on tema maadest umbes kilomeetri kaugusel. „See mõjub ka minu maadele,“ ütleb Isand. „Isegi kuiva suvega sügisel nädalake ikka sajab ja mina oma põllule enam ei pääse.“

Urmas Isand on selles vanas metsa­vahitalus elanud kogu elu, 65 aastat. Ta on samas kohas kolmandat põlve metsa­mees – esimene oli vanaisa, kes tuli sinna metsavahiks, isa oli juba metsnik ning Urmas jätkas alates 1984. aastast isa tööd. „Kõik metsad, mis siin ümberringi on, on meie pere kaasabil kasvatatud. Väga kurb on vaadata, mis toimub,“ nendib ta.

Isand teab rääkida, et rabast on alati ka looduslikud veevoolud väljunud. Tema isa mäletas, et Maarjapeakse rabast tuli oja, kust sai isegi kala püüda.

„Kui taastame, siis taastame need ojad ka!“ paneb metsamees ette.

Vald hakkas vastu

2021. aastal algas WaterLANDS projekt, mille Eesti üheks põhialaks valiti Kikepera märjad metsad. Keskne idee on taastada märgalade looduslik vee­režiim, et parandada elurikkust, siduda süsinikku ning vähendada kuivenduse mõjusid. 2025. aasta novembris alustati kraavide sulgemisega. Plaan on täita 143 kilomeetrit kraave 3100 hektaril.

See pole kaugeltki esimene kord, kui Kikepera kandile vesi peale lastakse. „Kui viis aastat tagasi tehti kaitseala, pandi juba 1900 hektaril kraave kinni, lisaks on seda juba praegu tehtud 3400 hektaril Rail Baltica (RB) hüvitusaladel,“ räägib Saarde vallavolikogu liige ja kohaliku kogukonna eestvedaja Kadri-Aija Viik. „Milleks on vaja veel kaugemale minna?“

Teine endine pikaaegne volikogu liige ja vallavanem Jaanus Männik pole samuti uputamisega päri. Oma Pärnu Postimehe artiklis kirjeldab ta Kikepera metsade kuulsusrikast ajaloolist tausta. Saarde valla liigirikkad metsad on suuresti kujunenud viimasel sajandil inimese teadliku tegevuse tulemusena.

Kohalikku metsandust juhtis 1950.–1960. aastail hilisem tuntud metsandus­tegelane Heino Teder ning piirkonna metsamajandust peeti omal ajal eeskujulikuks – Kilingi-Nõmme metsamajand sai 1962. aastal näidismetsamajandi staatuse. Eesti metsapind ja puidutagavara kasvasid Nõu­kogude ajal märkimisväärselt, sealhulgas Saarde piirkonnas, seda peamiselt looduslike rohumaade metsastumise ja soode kuivendamise tulemusel.

„See on täiesti mõistusevastane,“ ütleb Männik praeguse märjutamisplaani kohta. „Jätke need kraavid rahule ja küll see liigirikkus suureneb, ei ole neile ekskavaatoreid vaja,“ lisab Viik.

Loodust on taastatud ja sealhulgas metsi märjutatud paljudes kohtades, Saarde vald on aga esimene, kes plaanile vastu astus. Aprillis 2025 nõudis vald uuringut, mis selgitaks välja, kas niigi sagedaste üleujutustega piirkonnas võib taassoostamine asja veel hullemaks teha. Kliimaministeeriumi tellitud ekspert­hinnanguga, mis üleujutusriski suurenemise välistas, vald rahul polnud. Valla hinnangu kohaselt ei arvestatud uuringus koosmõjuga teiste vallas tehtavate mastaapsete soostamistöödega.

Energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt peatas korraks Kikepera projekti ja lubas ise kohale minna, et kohalikega suhelda. Selleks ta siiski aega ei leidnud, selle asemel vestles ta projekti elluviijatega ehk „ekspertidega RMKst, Tartu ülikoolist, Eesti maa­ülikoolist ning Eestimaa Looduse Fondist, veendumaks, et me liigume õigel teel, arvestame võimalikult palju kogukon­dadega ja teeme seda tööd targalt“, nagu minister ise seda kirjeldas ERRis ilmunud arvamusloos. WaterLANDS sai ministrilt taas rohelise tule.

Vald pöördus riigikontrolli ja õiguskantsleri poole, mõlemad vastasid, et sellistele tegevustele on vaja leida õiguslik norm, mida praegu ei ole. „Eelkõige see, kes vastutab, kui midagi valesti läheb,“ ütleb Viik. „Praegu ütleb keskkonnaamet, et see pole nende projekt, ELF ütleb, et nemad on kodanike­ühendus ega vastuta, RMK laiutab käsi, et nemad ei puutu üldse asjasse.“

Maaomanikud kohtuteel

Novembris 2025 kaebasid projekti kohtusse kaks ettevõtjat, kelle kaas­omandis oli umbes 65hektariline kinnistu taastatava ala vahetus läheduses. Tööd peatati esialgse õiguskaitse korras. Jaanuaris lubas kohus töid jätkata, kuid piiras neid kaebaja kinnistu läheduses.

„Kohtus ei täpsustatud, mida see lähedus tähendab,“ selgitab üks hagejatest, Tanel Tuuleveski. „Teiseks pandi WaterLANDSile kohustus seirata veetaset. See otsus ei anna meile midagi. Monitoorimine on tagantjärgi tarkus.“

Projekti ühe täideviija, Tartu ülikooli (TÜ) esindaja Marko Kohvi sõnul on kraavide sulgemise mõjualas teaduslikuks otstarbeks veeseire olemas, samuti on nii TÜ-l kui ka RMK-l ulatuslikud veeseiresüsteemid varasematelt taastamisaladelt. „Veeseire kaebaja kinnistul ja selle ümbruses pakkusime WaterLandsi projekti poolt, et konkreetsete andmetega kinnitada üheselt mõju puudumist erakinnistu veerežiimile,“ selgitab Kohv. Ta lisab, et metsakuivenduse sulgemisaladel tehtud veeseire andmeridu on piisavalt ja need näitavad, et eramaadele mõju ei ulatu. „Kikepera puhul jäävad eramaade ning taastamisala vahel kõikjal toimivad kuivendussüsteemid.“

„Kui peavoolukraav kinni aetakse, tekib piirkonnas üldine veetaseme tõus,“ arvab selle kohta Tuuleveski. „Isegi kui meie kõrval jäävad väikesed kraavid lahti, siis neil ei ole kuhugi voolata.“

Kohtust loodab Tanel Tuuleveski leida õiglust, kuid seni on lahtine, mille alusel olukorda hinnatakse. „Kui projektijuht ütleb subjektiivse arvamuse, et eramaad kahjustada ei saa, siis sellest ei piisa. Puuduvad eel­hinnangud. Meil ei ole mingeid garantiisid, mis siis saab, kui mets hävib,“ sõnab Tuuleveski.

Teise projektijuhi, Eestimaa Looduse Fondi (ELF) esindaja Jüri-Ott Salmi sõnul koostasid projekteerija OÜ Kobras ja Tartu ülikool kohtus tõstatatud küsimustele põhjalikud vastused, milles selgitatakse, millele tuginedes leitakse, et taastustööd ei mõjuta kaebaja kinnistut.

Teine ettevõtja, Tanel Menning lisab, et nad soovivad juhtida tähelepanu sellele, kuidas Eesti looduskaitses asjad käivad. „Tegutsetakse jõupositsioonilt, mingeid kooskõlastusi ei ole ei maa­omanike, omavalitsuse ega rahvaga. See ei ole minu arvates õige lähenemine. Kui mina tahan mingit kraavi kaevata või kinni panna, siis ma pean küll saama naabri nõusoleku.“

Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) ühe juba märjutatud sihtkaitse­vööndis metsaosa kõrval oli neil maatükk ja seal on näha, mis edasi saab. „Öeldi lihtsalt, et me ajame kraavid kinni, see oli kogu suhtlus,“ kirjeldab Menning. „Meie raieküpsed metsad jäid vee alla ja me pole saanud neid enam majandada, sest isegi hobune upub sinna ära.“

Selle aasta jaanuaris pandi tööd taas seisma, kuna Saarde vald teatas taastajatele, et töödeks oleks vaja ka ehitusluba. See tuli nii RMK-le kui ka ELFile suure üllatusena, sest seni pole looduskaitsetööde puhul ehituslube nõutud.

„Oleme aastatel 2023–2025 teinud soode seisundi parandamise töid kokku 24 omavalitsuses ning omavalitsused ei ole pidanud vajalikuks käsitleda kraavide sulgemist ehitustegevusena,“ ütleb RMK esindaja Priit Voolaid ja lisab, et projekti alguses ei teinud seda ka Saarde vald. „Kikepera ümber tekkinud vaidlus näitab, et praegune seadusruum ei anna selles valdkonnas veel kõigile üheselt arusaadavaid vastuseid.“ Viik selgitab, et Maa- ja Ruumiameti hinnangu kohaselt ei oleks ehitusluba vaja, kui RMK võtnuks kinni aetavad kraavid maaparandussüsteemist maha ja alles siis alustanuks looduskaitsetöödega. Miks seda ei tehtud? Voolaid vastab, et RMK pole sellisest Maa- ja Ruumiameti seisukohast teadlik. Nüüd aga alustas vald ELFi suhtes haldusmenetlust, mis võib juriidilisele isikule kaasa tuua kuni 450 000eurose trahvi. Peale selle kerkis looduskaitsjate pea kohale oht, et nad võivad euro­rahadest ilma jääda, kui töid tähtajaks ehk novembriks valimis ei saada.

Mai keskpaiga seisuga olid kõik tööd peatatud, peale õiguskaitse ja ehitusloa­vaidluse ka linnurahu tõttu. Enne seda jõuti Viigi sõnul teha 7 tammi ja 0,7 kilomeetrit trassiraiet.

Metsa tulevik ebaselge

Kogu vaidluse üks keskseid küsimusi on, kas Kikepera soode taastamise käigus mets hävib või mitte. Salm rõhutab, et kraavide sulgemine „ei tähenda uputamist ega üleujutamist, looduse hävitamist ega võimsate metsade surma­otsusele allakirjutamist“. Kohalikud maaomanikud ja ettevõtjad näevad aga toimuvat sootuks teisiti. Viik kirjutab „drastiliselt muutunud keskkonnast“ ning leiab, et „kohalike kogukondade arvamusest üle sõites jätkub elujõuliste Eesti metsade uputamine tuhandete hektarite kaupa“.

Menningu sõnul hakkab üleujutatud mets hääbuma aeglaselt: esmalt kannatavad kased, hiljem männid. „Looduskaitsjad käivad seda vaatamas talvel, kui kõik on jää all, kased pole veel lehes ja ütlevad, et kõik on korras.“

„Üleujutatud aladel mets hävib, see on kindel,“ lisab Tuuleveski. „See ei juhtu ühe aastaga, aga kui puud ei saa piisavalt hapnikku, siis nad surevad. Näiteid on piisavalt.“

Üks neist on tema sõnul Kaunissoo piirkonnas, kus eesvoolud on riigimaal ja vett täis. „Riik on hoolduse sisuliselt lõpetanud, sest kraavid plaanitakse niikuinii sulgeda,“ ütleb Menning. „Kirju­tasin probleemist RMKle, aga sellele ei pööra keegi tähelepanu. Samas, seadusest tulenevalt peab iga maaomanik, ka RMK, eesvoolud puhtana hoidma.“

Kohalikud viitavad ka Maarjapeakse rabale, mille lähedal hakati kraave sulgema 2017.–2018. aastal ning tööde teine etapp tehti tunamullu. Männiku sõnul nõudis vallavalitsus seal välja väiksema katseala, et mõju enne suuremahulisi töid üle vaadata. „Juhtus see, mida oli oodata. Kuusk on praktiliselt hukkunud. Kui looduslikus ürgmetsas on lamapuitu 15%, siis siin 50–60%,“ ütleb Männik.

Kohalike sõnul lubasid RMK esindajad enne Maarjapeakse märjutamist, et mets ei hukku. Läks teisiti. Voolaid RMKst tunnistab, et Tartu ülikooli ana­lüüsi põhjal on Maarjapeakse taastamis­alal piiritletud 13 üle ühe hektari suurust häiringuala kogupindalaga 53 hektarit, kus üle poole puistu koos­seisust on hukkunud. Kui seni on sellised häiringualad moodustanud taastamisaladest umbes 4%, siis Maarja­peakse 537 hektarist moodustab see umbes 10%.

„Maarjapeakse tööde kavandamisel me alahindasime veerežiimi muutuse mõju,“ nendib Voolaid. „Oleme sellest tänaseks õppinud ja oskame vastavate riskidega paremini arvestada. Vee­režiimi muutuste suhtes tundlikumate küpsete kõdusoometsade puhul oleme mõnel juhul loobunud kraavide sulgemisest või koostanud lahendusi, kus vett ei tõsteta päris maapinna kõrgusele.“

Salm kirjutab, et veetaseme muutusi on korduvalt modelleerinud nii Tartu ülikool kui ka projekteerijad, et eristada alasid, kus puude hukkumine on tõenäoline. Tema sõnul näitavad varasemate taastamisalade seired, et kasvava metsaga aladel on hukkunud kokku umbes 3% puistutest, Kikepera ja Soomaa taastamisaladel umbes 6,2% kraavidega mõjutatud metsamaast.

Saarde valla rahvas ei ole nii optimistlik. Viik leiab, et nii suurt ala ei tohiks ilma põhjaliku uurimistööta üle ujutada. „Mõjusid ei ole hinnatud adekvaatselt, vallavolikogu nõudis kõigi juba suletud kraavide ja kavandatavate, kuni saja ruutkilomeetri sulgemiste koosmõju komplekshindamist,“ täpsustab ta.
„Keskkonnaagentuurist öeldi, et Surjus ei ole enam mõõtejaama ja seetõttu pole adekvaatseid võrdlusandmeid.“

Tuuleveski meenutab, et veel viisteist aastat tagasi lubati piirkonnas metsa majandada ning tema hinnangu kohaselt toimis senine süsteem ilma suuremate probleemideta. Nüüdseks on majandamine keelatud, samal ajal kui taastustöid kavandatakse tema sõnul ilma piisava mõjuhinnanguta. „Ühel seltskonnal on lubatud teha, mis pähe tuleb, aga maaomanik ei tohi üldse midagi teha,“ näeb ta siin vastuolu.

Menning leiab samuti, et projektis puudub sõltumatu hinnang. Tema sõnul ei ole teada, kui palju veetase tegelikult tõuseb või kus asub puude jaoks kriitiline piir. Tema sõnul tulnuks alustada väiksematest katsealadest ja teha mitu aastat mõõtmisi, enne kui minna tuhandete hektarite kallale.

Salm ütleb, et uuringud on looduse taastamisega seotud projektide loomulik osa ning neid on tehtud nii enne Kikepera taastustöid kui ka planeeritud taastustööde järel. „Näiteks teevad ELF ja Tartu ülikool ornitoloogilisi ja botaanilisi uuringuid, et hinnata täiendavalt Kikepera taastamisala seisundit,“ toob ta näite. „Samuti töötatakse Tartu ülikooli eestvedamisel välja mudelit, et hinnata erinevate veetasemete mõju ökosüsteemi kasvuhoonagaaside bilansile.“

Vaieldakse ka kliimamõju üle

Taastustöid tehakse eeldusega, et kui soid ja metsi kuivendatakse, vabaneb sealt suur hulk süsinikdioksiidi, mis kiiren­dab kliimamuutusi. „Taastatud alad hõivavad veel neis seotud süsinikku ja hakkavad eeldatavasti süsinikku uuesti siduma,“ selgitab Salm. „Ühtlasi jätkub enamikul taastamisaladel seal oleva puistu areng.“

„Hästi palju oleneb valitud aja­akna pikkusest: lühikeses perspektiivis domineerib puude seotav süsinik, pikemas perspektiivis aga mulda/­turbasse seotav või sealt vabanev süsinik,“ lisab Kohv.

Kriitikud leiavad, et kliimakasu on ebamäärane ja väga pika vinnaga. Professor Annela Anger-Kraavi on juhtinud tähelepanu sellele, et vahetult pärast ala üleujutamist võib kasvu­­hoonegaaside heide hoopis suureneda. Kui puude kasv peatub, väheneb CO₂ sidumine, samal ajal laguneb orgaaniline aine ja suureneb metaani emissioon. Tema sõnul võib uue tasakaalupunkti tekkimine võtta kümneid või isegi sadu aastaid.

Seejuures nõuab Euroopa Liidu looduse taastamise määrus, et taastamine toetaks ka lühiajalisi kliimaeesmärke nagu näiteks LULUCF. Salm kinnitab, et märgade metsade veerežiimi taastamine ei ole kuidagi vastuolus Euroopa Liidu kliimamuutuste vähendamise eesmärkidega ega ka looduse taastamise määrusega. „Ka Keskkonnaagentuuri ja Maaülikooli uuring LULUCF sektori süsiniku sidumise võimekusest leidis, et veetaseme hoidmine optimaalsel kõrgu­sel vähendab oluliselt turvasmuldade süsinikuheidet, ohustamata seejuures puude kasvu,“ lisab ta.

Küsimusele, kas projekti ette­valmistamisel arvutati välja, kui suur kliimakasu siis Kikepera märjutamisest tõuseb, vastab Kohv, et süsiniku­voogude mudeleid on Tartu ülikoolis alles välja töötamisel. „Kirjanduse põhjal saab juba täna väita, et suurem kasu kasvuhoonegaaside heite vähendamise mõttes avaldub turvasmuldadel toit­aineterikkamates kasvukohatüüpides ja juhul, kui veetaset tõstetakse soo­­­metsadele omasele tasemel, nagu Kikeperas plaanis on.“

Samas pole Kohvi sõnul soometsade ja üldse soode taastamine kindlasti mingi imetrikk süsiniku kiireks suure­­­mahuliseks sidumiseks, pigem on tegu juba turbasse seotud süsiniku säilitamisega.
„Kikepera kaitseala puhul on vee­režiimi taastamise peaeesmärk siiski soometsade kui elupaikade tervendamine ja taastamine,“ sõnab Kohv.

„Kui turbakiht on täielikult lagunenud, siis selle taastumine on pärast vajalike tingimuste loomist äärmiselt aeglane ja pikaajaline protsess,“ ütleb aga metsa süsinikuringet uurinud teadlane Veiko Uri. „Peetakse ju seetõttu turvast ka taastumatuks loodusvaraks. Taastumise kiiruse hinnangud on erinevad, näiteks rabaturvas võib akumuleeruda keskmiselt 3 mm aastas. Aga kuna taastajad ise väidavad, et pigem on tegu olemasoleva turbavaru säilitamisega, jääb mineraalmuldadel veerežiimi „taastamise“ mõte arusaamatuks.“

Tõepoolest, värskelt suletud kraavides on näha pinnast, mis sealt välja kaevatud on, ning turvast ei ole kusagil, paistavad üksnes kruus ja savi.

Kriitikud ei vaidle tingimata vastu sellele, et osa kunagisi kuivendusi võiks tagasi pöörata. Männik ütleb, et Nõukogude ajal mindi rabade ja siirdesoode kuivendamisega tõepoolest liiale ning rabamuldadega aladel olid kraavid sageli põhjendamatud. Tema sõnul oleks kraavide sulgemine mõistlik seal, kus on tõesti rabamuld ja -taimestik.

„Mineraalmullaga metsades, samuti kõdusoometsades, kus kasvab puitu 400 tm/ha, on see puhas lollus nii loodus­kaitselises, majanduslikus kui ka esivanemate töösse suhtumise mõttes,“ ütleb ta. „Isaisade tööd metsa kasvatamisel tuleks austada.“

Ka kõrgema metsandusharidusega Menning möönab, et rabastuvaid alasid võiks taastada, kuid mitte juba laanemetsa ilmelisteks kujunenud heades marja- ja puhkemetsades.

LISALUGU

Puit jääb mädanema

Metsameestel on valus vaadata taastustöödel raadatud metsast tulnud puitu, mis sinnasamasse mädanema jäetakse.

Saarde valla pikaaegne volikogu liige ja vallavanem Jaanus Männik räägib, et metsa ei veeta taastatavalt alalt välja, sest enne märjutamist määrati ala sihtkaitsevööndisse, kust ei või midagi välja viia. Ka Rail Baltica 11 hüvitusalal kehtestati enne kraavide sulgemist sama range kaitsekord, selmet piiranguvööndis osagi puitu enne hukkumist päästa.

RMK on praeguseks lõpetanud veerežiimi taastustööd ühtekokku 5300 hektaril, käsil on need kahel Rail Baltica hüvitusmeetmete alal kogupinnaga 1381 hektarit. RMK esindaja Priit Voolaiu sõnul on Saarde valda puudutavad alad kokku 450 hektaril. Küsimusele, kui palju puitu jääb selle kõige käigus metsa mädanema, Voolaid ei vastanud.

„Riik nimetab raadamist loodus­kaitsetöödel kujundusraieks ja raadamis­tasu ei maksa,“ toob välja Saarde vallavolikogu liige ja kohaliku kogukonna eestvedaja Kadri-Aija Viik. „Ei olegi vaja raha ühest taskust teise tõsta, aga asju võiks nimetada ausalt õigete nimedega.“

Tartu ülikooli külalis­professor Annela Anger-Kraavi rõhutas ühes oma arvamusloos, et WaterLANDS on oma olemuselt eelkõige teadus­projekt, mitte suuremahuliste looduskaitse­tööde rahastusfond. Tema sõnul tehakse teadus­projekti rahadega praegu mastaapselt riigi soovitud loodus­kaitsetöid, kuigi teadus­projektide tavapärane loogika oleks esmalt väiksemate katse­­alade uurimine ja nende tulemuste põhjal suuremate tööde kavandamine.

Viik teab rääkida, et kui sama projekti raames taastatud Lavassaare turba­kaevanduses kogutakse mõõtmisandmeid ja tehakse tõsist teadust, siis Kipepera metsas pole märke mingist uurimistööst.

Tartu ülikooli esindaja Marko Kohv kinnitab, et Waterlandsi projekti raames jätkatakse juba alustatud seiretega nii Kikeperas kui ka muudel taastamisaladel. „Lisaks alustasime eelmisest aastast koostööd Kestliku maakasutuse tippkeskusega, et laiendada ja ühildada Kikeperas ja Lavassaares tehtavat seiret nende poolt üle Eesti läbi viidava seirega. Seired Kikeperas hõlmavad hüdroloogia, mullastiku, taimestiku ning erinevate elustikurühmade uurimist.“

Kohalike sõnul puudutab küsimus ka praktilist ligipääsu, mitte ainult loodust: kui kraavid sulguvad ja metsa­sihid kaovad, võib maa muutuda raskesti kasutatavaks või ligipääsmatuks, sh metsatulekahju puhul. 2019. aastal põhjalikult renoveeritud Sobuli teest, mis on 4 km pikk, võetakse 3 km üles.
Voolaid aga väidab, et teede likvi­deerimine ei ole levinud praktika ja Kikepera kaitsealal ei mõjutata taastus­töödega metsateid: „Üldreegel on, et veerežiimi taastamised ei tohi mõjutada piirkonna taristut.

LISALUGU

Kaasamise õppetunnid

Ehkki kaasamisüritusi korraldati kümneid, jääb kohalikele tagantjärgi mulje, et neid tehti üksnes vormitäiteks. Kaasajad vastavad, et kohalike endi huvi nende maaga tehtava suhtes oli vähemalt alguses leigevõitu.

Eestimaa Looduse Fondi (ELF) esindaja Jüri-Ott Salm lausub, et Kikeperas taastus­tööde tegemine pandi paika juba 2017. aastal, kui ala loodusväärtused koondati ühtseks looduskaitsealaks ning Keskkonnaamet koostas kaitsekorralduskava ja Vabariigi Valitsus kinnitas kaitse-eeskirja. „Siis toimus küll ka esmane infovahetus vallaga, ent põhjalikke arutelusid selle järel ELFile teada­olevalt ei toimunud,“ meenutab ta. „Samas oli ka Waterlands projekti varases etapis kohalike elanike huvi pigem leige, näiteks ei osalenud ühtegi kohalikku elanikku Kikepera ava­üritusel, kus tutvustati projekti plaane ning selgitati, milliste loodusväärtuste kaitseks tegevused on suunatud.“

Waterlands projekti käigus on Salmi sõnul kohaliku kogukonnaga suheldud erinevates formaatides rohkemgi, kui ühe taastamisprojekti puhul on keskmiselt tavaks. Kogutud tagasiside põhjal on taastamisala piire muudetud ja kohandatud, näiteks muudeti kraavide sulgemise lahendusi kõdusoopuistu eraldistes.

Saarde vallavolikogu liige ja kohaliku kogukonna eestvedaja Kadri-Aija Viik väidab, et kuigi ELF vähendas kohaliku vastuseisu tõttu 800 ha võrra taastamisala mahtu, ei muutunud tööde olemus sisuliselt. On ju Saarde vallas praeguseks kuivenduskraave juba suletud ligi 6000 hektaril ja Kike­peras sulgemist ootamas 3100 hektaril.

Ka RMK esindaja Priit Voolaid kinnitab, et ühegi teise märgala veerežiimi taastamise projektiga ei ole kaasamisse nii palju panustatud kui Kikepera puhul. „Perioodil 2021–2025 on ELFi eestvedamisel ja RMK osalusel toimunud 30 erinevas formaadis üritust,“ täpsustab ta. „Kogukonnaga on kohtumas käinud oma ala tippspetsialistid ja teadlased, et inimestele selgitada, mida ja miks tehakse.“

„Oluline on, et taastamine ei oleks kõigest projektipõhine, vaid arutelud toimuksid riigiametite, kohaliku omavalitsuse, kogukonna ja teiste huvirühmade vahel pidevalt ning juba alates kaitseala loomise plaanidest,“ ütleb Salm vastuseks küsimusele, mida on Kikepera kaasamisprotsessist õpitud. „Meie kogemus näitab, et ühisosa ja kompromisside leidmine on võimalik, kui saame koos kohalike elanikega ja teiste huvilistega päriselt arutada konkreetsete kohtade konkreetseid lahendusi, mitte jääda „kinni“ emotsionaalsesse ja väärtuspõhisesse vastasseisu.“

Viigi arvates on kohalike rahulolematust võimendanud ka see, et Saarde valda koondub korraga mitu suurt riiklikku projekti: Rail Baltica, tuulepargid, elektriliinid, meretuuleparkide kaablitrass ning Kikepera harjutusväli. „Taristuprojektidega lagastame loodust, looduskaitseprojektidega justkui kaitseme. Tegelikult siiski uputame-hukutame korralikku metsa ja tulemus ei näe sugugi säästlik välja – riigi poliitika on kahepalgeline,“ ütleb ta.

Maaomanikud leiavad, et kaasamine piirdus paraku peamiselt projektide tutvustamisega. Ettevõtja ja maaomanik Tanel Tuuleveski nimetab kohtumisi näitemänguks, mille eesmärk oli jätta mulje, et kohalikega on konsulteeritud.

Teine maaomanik Tanel Menning meenutab, et koosolekutel räägiti üldistest põhimõtetest ja näidati pilte taastatud aladest, kuid konkreetseid mõjusid kohalikele ei selgitatud. Tema hinnangu kohaselt oli läbiviijatele oluline pigem see, et Euroopa Liidu rahastuse jaoks saaks näidata avalikkuse kaasamist. „Sa võid arvamust avaldada, aga nad teevad ikka, mida tahavad,“ ütleb ta. „Taastajad keskenduvad peamiselt lindudele, loomadele ja Euroopa Liidu eesmärkidele, kuid unustavad, et seal elab ka inimene.“

INFOKAST

WaterLANDS tahab parandada märgalade elurikkust