Väikese talumetsa omandamine juhatas ajaloolase Lauri Vahtre metsanduslike algtõdede juurde. Kodumetsa ääres üleskasvamine süstis loodusearmastust ja huvi puidu vastu poeg Simeonisse, kellest nüüd on saanud tisler ja metsamees.
Ajaloolane ja kirjanik Lauri Vahtre alustab oma Märjamaa-lähedase talumetsa tutvustamist nii: „Meie mets on väike, aga võimaldab näidata õige mitmesuguseid metsamajandusvõtteid,“
Sihvakad 70aastased männid kõrguvad kohe rehemaja taga. Kui perekond veerand sajandit tagasi talukoha ostis, oli see veel männi ja kuuse segamets ning praegusest palju tihedam.
„Äi ütles kohe: „Võta maha!“ Mina aga ei raatsinud, ilusad kuused ju,“ meenutab Vahtre. „Mõne aja pärast selguski, et kuuskedel oli pess sees ja need ähvardasid juba majale peale kukkuda.“
Metsa lõigati 16 aastat tagasi küll väike lageraielank, kuid kogu kolmehektarilist metsa ei raatsinud peremees lagedaks võtta. Selle asemel otsustati kuused metsast käsitsi välja raiuda aegjärkse raiena ja männid alles jätta. Seda, et endisel metsakarjamaal kasvanud kuuskede kõrvaldamine oli õige otsus, näitab puutumatuna seisnud naaberkinnistul nüüdseks avanev pilt surnud ja ümber kukkunud puudest. Paar eriti ilusat kuuske laskis Lauri Vahtre saekaatris lõigata laiadeks laudadeks, millest sai talule toekas trepp ja veel üht-teist.
Raie järel lootis Vahtre, et alles jäänud männid külvavad rohkelt seemet ja mets uuendab end ise. See lootus ei täitunud ning metsa all hakkasid vohama sarapuu ja muud lehtpuud. Seetõttu on viimasel paaril aastal metsa alla mändi istutatud ja lehtpuuvõsa tõrjutud.
Selles töös on kandvaks jõuks Lauri poeg Simeon Vahtre. Noor mees peab tisleri elukutset, valmistades kaunist mööblit ja mustrilisi hakklaudu, kuid lisaks õpib ta Luua metsanduskoolis metsakasvatajaks.
„Siin on minu katseala, siia tahan rajada tammiku,“ ütleb Simeon, kui me jõuame noorendikku, milles Simeon on just valgustusraiet teinud. „Kunagi saja viiekümne aasta pärast on kellelegi sellest tammikust ehk kasu.“
Kuidas sai ajaloolasest metsaomanik?
Lauri: Selle koha ostsime 24 aastat tagasi. See pole pikk ega lühike aeg, osa metsast on nüüdseks juba meie oma silma all kasvanud noorendikust nooreks metsaks. Sa ei märka ju, kuidas puud kasvavad, aga vahel hakkad meenutama ja siis paned tähele.
Metsatööga puutusin ma kokku juba lapsena. Kääriku lähedal Matu talus tegime isaga küttepuid puudest, mille metsavaht oli ära märkinud. See oli seega sanitaarraie. Mina olin poisikesena lihtsalt abiks. Nägin, kuidas puid kahemehesaega maha võeti ja laasiti. Oksad põletasime ära, nagu kord ja komme ette nägi.
Sealne ilus mets oligi ilus osalt tänu sellele, et seal pidevalt puid tehti. Lapsepõlvest mäletan ma ka ühte kohta, kus oli tehtud lageraiet, seal me käisime vaarikal. See oli umbes 50 aastat tagasi. Nüüd tasuks vaatama minna, milline mets seal praegu on – ma arvan, et päris ilus.
Simeon, milline oli sinu tee metsa?
Simeon: Kuna siin maja taga oli oma mets, siis loomulikult kolasin ma väikesest saadik seal ringi. Väikesele poisile tundus see mets lõputuna … Eks sealt see kirg ja armastus metsa vastu tuli. Mul oli põhikoolis ka väga pealehakkaja klassijuhataja, kes korraldas palju matku. Ka nüüd olen pärast kaitseväge palju matkanud, mulle meeldib looduses olemine.
Kui ma omandasin tislerihariduse, siis tundus loomulikuna, et nüüd ma lähen ja vaatan, kuidas tisleritöö jaoks materjali kasvatatakse – nii sattusin Luua kooli. Süües kasvab isu, saan juba aru, kui paljut ma veel ei tea, seetõttu on ka huvi metsanduse vastu väga suur.
🔒 Edasi lugemiseks telli digipakett, või kui omad juba digipaketti siis logi sisse.
