Legendaarne metsandusjuht Heino Teder pidas väga oluliseks metsandushariduse edendamist ning metsandustöötajate koolitamist.

Heino Teder sündis 1925 aastal Valgamaal Tõlliste vallas Kaara talus Neonilla ja Oskar Tederi pere kolmanda pojana. Ametlikes allikates on tema sünniajaks märgitud aga aasta 1926. Kuidas see segadus aastaarvudega juhtus, sellest täpsemalt edaspidi. Aga praegu tagasi algusesse ja Kaara tallu, kus Tederi esivanemad olid elanud juba pikka aega. Nime saanud talu sellest, et koduaknast Tsirguliina alevi poole vaadates olevat ülesharitud madalsool kraavide vahel olnud kitsad põlluribad, kus kaer väga hästi kasvas. Kaer on kohalikus murdes kaar – sealt ka talu nimi.

Heino Tederi sündimise ajal oli Eesti Vabariik veel noor, aga riigi ülesehitamine oli juba jõudnud üsna argiste ja praktiliste küsimusteni – maareformi lõpetamiseni, raha- ja pangandussüsteemi ning seadusandluse korrastamiseni. Samal aastal läks Tallinnas käiku elektritramm, kinnitati ametlikult Eesti riigivapp ja Tammsaarel oli lõppjärgus romaani „Tõde ja Õigus“ I osa kirjutamine, mis ilmus 1926. aastal. Olgu öeldud, et 48 aastat hiljem pani just Heino Teder metsamajanduse ja looduskaitse ministrina nurgakivi kirjaniku sünnikodu Põhja-Tammsaare ülesehitamisele.

Heino Tederi sünniaastal elas enamik Eesti elanikkonnast maal ning elu rütmi määrasid aastaaegade vaheldumine, igapäevased talutööd ja kohalik kogukond. Heino Tederi isa Oskar Tederi põhitööks oli talupidamine ja talutöödega tuli varasest lapsepõlvest harjuda ka poegadel, alustati hane ja seakarjas, seejärel tuli abiks olla juba turba ja sõnnikuveol.

Kui õpite, võite koolis käia

Kooliteed alustas Heino Teder 1934. aastal Tsirguliina algkoolis. Koolijuhatajana töötas sel ajal Evald Kuslapuu, kes on oma mälestustes kirjutanud, et kuigi töö koolis pidi algama 1. oktoobril, jõudsid lapsed kooli alles kuu lõpul, seni olevat ikka veel karjas käidud. Ka Tedre isa olevat õppimise osas öelnud, et kui saate igal talvel klassi edukalt lõpetatud, võite koolis edasi käia, kui sellega hakkama ei saa, siis on kodus tööd küllalt!

Pärast algkooli jätkus koolitee Tartus. Kolme poja koolitamine oli küllaltki kulukas, kooliraha muretses peamiselt ema Neonilla. Sel ajal hoogustus munaeksport Inglismaale, Neonilla käis vastaval koolitusel, palus oma vanematelt toetust ja Kaarale toodi tõupuhtad kanatibud. Tühja rehetarre ehitati kanadele munemiseks 70–80 pesa. Et munad läksid ekspordiks Inglismaale, toonud paarisajapealine kanakari rohkem sisse kui oleks toonud paarkümmend lüpsilehma. Lisaks koolirahale pidi talu tegema kulutusi sulase ja päeviliste palkamiseks, sest poisid olid kõik linnas. Kaaralt anti poistele kaasa toidumoon, küttepuud ja igakuine kuluraha.

Sõjast pääsemiseks aasta nooremaks

Sõja-aastatel suunati Heino Teder Kloogale õppepataljoni, Sinimägedesse saatmisest lahutas vaid üks päev, selle asemel saadeti sõdurid pealetungiva Punaarmee eest lääne suunas, kus Heino Teder vangi langes. Sõjavangid saadeti laagrisse Reiu kanti. Vene sõdurid vange väga hoolikalt valvata ei viitsinud ja Heino Tederil õnnestus põgeneda ja tänu õnnelikele juhustele ka koju pääseda.

Kodus ootas ees mobilisatsioon Punaarmeesse, kuid aasta hilisema sünniajaga passi vormistamine aitas pääseda. See uus sünnidaatum võimaldas Heino Tederil õpinguid jätkata ,aga jäi samas kogu eluks ametlikesse dokumentidesse. Heino Teder lõpetas Tartu I Keskkooli 1945. aastal kuldmedaliga.

Metsanduse õpinguaastad

Metsandust õpetati 1945. aastal Tartu Riiklikus Ülikoolis nagu enne sõdagi, nelja aastase õppekava alusel, siiski lisandusid sellele peagi õppeained nagu marksism-leninism, poliitökonoomia ja sõjaline õpetus. Loengud ja praktikumid toimusid sel ajal Tartus väga erinevates paikades: metsanduslikud ained Aia (praeguse Vanemuise) tn, füüsika ja keemia ülikooli peahoones, botaanika botaanikaaia auditooriumis jne. Ühest ainest teise jõudmine tähendas parajat sörkjooksu mööda Tartu tänavaid. Õppejõududest võiks nimetada selliseid nimesid nagu Peeter Rõigas, Olev Henno, August Karu, Teodor Krigul, Valdek Ritslaid ja Endel Laas. 1. septembril 1946. alustas tööd iseseisev metsandusteaduskond.

Praktilisi kogemusi õpiti ka Heino Tederi õpinguaegadel ikka siinsamas, Järvseljal. Kui oli võimalik, sõideti Tartust kohale veoauto kastis, aga kehvemate teeoludega kevadel ka laevaga Lääniste sadamasse. See teekond võttis tollal aega üle kuue tunni. Sadamas laoti tudengite pakid vastutulnud hobuvankrile, tudengid ise aga vantsisid 12 kilomeetrit jalgsi. Elati jahilossis. Esimene praktikasuvi oli kuum ja putukarohke, parmud kiusasid geodeesia praktikast osa võtnud metsandustudengeid mesilassülemitena, neid tuli pidevalt kasevihaga eemale tõrjuda, et teodoliidi torust midagi näha ka oleks. Heino Tederi kursusekaaslane Ülo Erik on meenutanud, et püüdis tookord sonimütsiga keerutades ühe tiiruga ümber pea kokku 41 parmu ja pärast päevatööd korjati temalt 90 puuki. Metsanduse õppimine ei olnud nõrkadele! Õpiti töötama nii kirve, sae kui kiiniga, muuhulgas aga ka palkide parvetamist ja tööd saeveskis. Heino Tederi õhutusel olevat loodud Järvselja hümn „seal kuulsas jahilossis“.

Esimene töökoht Hiiumaal

Seoses metsamajandite moodustamisega 1947. aastal ja nende kaadri kokkupanemisega oli Heino Tederi lõpetamise aegu vabu töökohti saadaval küllaga. Õpiaastate lõpul kohtus Heino Teder stomatoloogia eriala üliõpilase Erna Hintsariga ning pärast ülikooli lõpetamist noored abiellusid. Hiljem sündisid perre lapsed: Kuno ja Sirje.

Aga tagasi ülikooli lõpetamise aega: Heino Teder suunati eduka lõpetajana vanemmetsaülemaks Hiiumaale ning äsja abiellunud noored kolisid sinna. Praegu võib toonast asjade korraldust olla keeruline mõista, aga oluline on, et peaaegu kogu asjaajamine oli tol ajal Hiiumaa metsamajandis korraldatud saaresiseselt, sest keelutsooni tõttu oli „suure maaga“ suhtlus raskendatud. Selle arvel tehti ka nalja, et Hiiumaa olevat õnnelike abielude saar: ämmad ei saanud noorpaare külastada.

1951. aastal suunati Heino Teder tööle Rakvere metsamajandisse vanemmetsaülemaks. Suuremas majandis ilmnesid hästi Heino Tederi organisaatori- ja juhivõimed. 1953. aastal suunati Teder Järvamaa metsamajandisse vanemmetsaülemaks. Tolle aja kaadripoliitika oli selline, et üle kahe aasta ühel ja samal juhtival kohal töötamist ei peetud otstarbekakas, sest arvati, et pikema aja jooksul muutub inimene kohapeal liialt omaks meheks.

Juhtideks erialase ettevalmistusega inimesed

1954. aasta oli metsameeste jaoks murrangulise tähtsusega, sest aasta pärast Stalini surma hakkas esimest korda nõukogude korra ajal levima põhimõte, et ametkondi peavad juhatama vastava eriala inimesed. Poliitilisi juhte hakati juhtivatelt kohtadelt tasapisi kõrvaldama ka metsanduses ja asendati need juba erialase ettevalmistusega inimestega.

1955. aastal suunati Heino Teder Kilingi-Nõmme metsamajandi direktori ametikohale. Tema direktoriks oleku ajal hakkasid järsult kasvama metsaparandus- ja metsakasvatustööde mahud. Mis plaanitud, sai tehtud hästi ja tähtaegselt ning järgnenud aastatel teenis Kilingi-Nõmme metsamajand esikohti ja kiitust mitmelt poolt. Kilingi-Nõmmes oldud aastatel hakkas üha enam kristalliseeruma tänapäevalgi ehk aeg-ajalt meeldetuletamist vajav mõte, et mets iseenesest ja selle kasvatamine pole metsamehe tegevuse peamine eesmärk, vaid metsa tuleb vaadelda koos inimestega. Oluline on mets kui elukeskkond ja teenistuse andja.

Suur osa Kilingi-Nõmme metsamajandi maadest olid liigniisked, metsauuendus oli seetõttu probleemne ning tähendas kuivendustöid, mis nõudsid palju vahendeid. Võib öelda, et Heino Teder oli sama palju finantsist kui metsamees. Lisaraha võis toona saada isemajandavast tööstuslikust tegevusest, mille kiirele arendamisele Teder asus. Sama teed läksid mitmed metsamajandid, kuid Kilingi-Nõmme kujunes paljuski märkimisväärseks katsetöökeskuseks. Ka hiljem ministrina suunas Teder metsamajandeid tegelema puitmajade tootmise, ulukikonservide valmistamise või roosikasvatusega, mis kõik aitasid lisavahendeid teenida.

Rõhk ehitusele ja teadusele

1962. aastal moodustati ENSV Põllumajanduse Ministeeriumi Metsamajanduse Peavalitsuse, Jahimajanduse Inspektsiooni, Looduskaitse Valitsuse ning Kalavarude Kaitse Taastamise Inspektsiooni baasil ENSV Ministrite Nõukogu Metsamajanduse ja Looduskaitse Peavalitsus. Uue peavalitsuse juhatajaks määrati Heino Teder. Alustati metsamajandite koosseisude julget tugevdamist ja täiendamist, juba samal aastal lisandus metsamajanditesse mitu metsandusliku kõrgharidusega direktorit.

Algas ehitusbuum metsamajandussüsteemis. Paljud vanad hooned olid lagunenud või kitsaks jäänud, ka uued struktuuriüksused ja tegevusalad vajasid katusealust. Heino Teder kujundas usalduslikud suhted plaani- ja finantsorganitega, et saada täiendavaid kapitalimahutusi ja kõik reservid võimalikult hästi ära kasutada. 1965. aastal loodi Tehnilise Ökonoomika Uurimise Laboratoorium ja töötati välja tüüpprojektid, mida kasutati peamiselt metsavahikordonite ja metskonnakontorite ehitamisel.

Rõhku hakati uuesti panema metsanduse teaduslikele alustele. 1963. aastal loodi Metsandusliku Teadusliku Uurimise Laboratoorium ja samal aastal ka puukool Tartusse. Rajati ohtralt taimlaid ja pandi rõhku metsaselektsioonile. Suuremate linnade ja tööstuskeskuste metsade otstarbekamaks majandamiseks hakati looma rohelise vööndi metsamajandeid, mida osalt võib pidada ehk ka tänapäevaste kogukonnaalade eelkäijateks.

Metsamajanduse- ja looduskaitse ministriks

1966. aastal reorganiseeriti Metsamajanduse ja Looduskaitse Peavalitsus Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumiks, ministri ametikohale määrati senine peavalitsuse juhataja Heino Teder. Uue ministeeriumi ülesanded laienesid veelgi, ümber korraldati ka mitmeid seniseid asutusi. Senised Laia tänava ruumid jäid ministeeriumile kitsaks ja nii koliti aadressile Toompuiestee 24.

Ümberkorraldused ministeeriumis võisid olla küll tormilised, aga loodusjõududega võrreldes jäid need siiski selgelt alla. 1967. aasta augustis tabas Eesti metsi seni teadaolevalt tugevaim torm ja lisaks sellele 1969. aastal veel teinegi. Kokku langes tormi ohvriks kuus ja pool miljonit tihumeetrit metsa. Osava kriisireageerimisega õnnestus Eesti tunnistada loodusõnnetuse piirkonnaks, kuhu eraldati hulganisti metsaveotraktoreid, teedeehitusmasinaid, autosid, mootorsaage ja muud tehnikat, aga ka hulganisti raha. Sai võimalikuks vähendada peakasutusraiete mahtu ja taotleda valuutat välismaise tehnika ostuks. Tagantjärele võib öelda, et tormil olid Eesti metsamajanduse jaoks ehk ka positiivsed mõjud ning kindlasti oli Heino Tederil juhina ja organisaatorina oluline roll.

Kuigi Moskvale tuli esitada hulganisti kõiksuguseid aruandeid ja taotlusi ja seletuskirju, oli ministeerium vabariigi metsamajanduse sisulistes küsimustes võrdlemisi iseseisev. Osava põhjenduse ja otsese varjamisega tagati Eesti metsade säilitamine ning ministeeriumi töötajate meistritööks oli Eesti tunnistamine metsavaeseks piirkonnaks, kuhu nii puidu- kui ka tselluloositööstuse vajaduseks tuli puitu sisse vedada. Tol ajal akumuleeritud metsavarud olid Eesti taasiseseisvumisel oluliseks majandusliku arengu mootoriks.

Järvselja jahilossi taastamine

Kuna riigimetsanduse süsteem oli metsandusteaduskonna lõpetanute peamine tööandja ja haritud spetsialistide järelkasv äärmiselt tähtis, pöörati tähelepanu ka metsandushariduse edendamisele. 1977. aasta alustati metsandusteaduskonnale oma maja ehitamist, mis valmis 1984. aastal. Õpperuumidele mööbli valmistamisega olid ametis nii mõnedki metsamajandid. Metsamaja ümber rajati dendropark ning 1977. aastal alustati ministri korraldusel 1948. aastal maha põlenud Järvselja jahilossi uuesti üles ehitamist. Ehituseks vajalike palkide hankimise tegi minister ülesandeks kõigile tolleaegsetele Eesti mandriosa metsamajanditele. Iga metsamajand pidi valmistama 40 männipalki ja need Järvseljale tooma. Uus jahiloss valmis 1980. aasta sügiseks, kui tähistati metsaosakonna 60. aastapäeva. Huvi metsandushariduse ja tudengite vastu näitab seegi, et minister Heino Teder või tema esimene asetäitja Feliks Nõmmsalu olid aastaid metsandusteaduskonna riigieksamikomisjoni esimeesteks. Aga haridusega ei tulnud tegeleda loomulikult mitte ainult ülikooli tasandil, vaid koolimetskondadest metsandusliku kutseõppe ja metsavahtide koolini.

Forestalia patroon

Teadmiste ja info vahetamiseks ning ühtekuuluvustunde suurendamiseks hakati alates 1967. aastast pidama Metsaülemate päevi. 1972. aastal loodi Heino Tederi ettepanekul metsatöötajate meeskoor Forestalia, mis tegutseb meie kõigi suureks rõõmuks tänapäevani. Tihe läbikäimine metsandustöötajatega oli üksminister Heino Tederi omapärasid. Kui nii mõnigi tolleaegne minister ei vaevunud kabinetist kaugemale nägema, siis Heino Teder oli metsameeste jaoks alati olemas. Oli täiesti tavapärane, et minister läks mõne metsamajandi tänu- või piduüritusele ja suhtles seal töötajatega. See tegi ministrist metsameeste seas omainimese ja seda osati hinnata.

Metsasus 30,6%-lt 36,9%-le

Kuidas käis aga metsade käekäik minister Tederi aegadel? Pindala ja tagavara suurenesid. Metsamaad saadi juurde mahajäetud jäätmaade ja karjääride rekultiveerimise, kuivendatud alade ja võsastike metsastamise kaudu, aga ka korduvate kampaaniate abil põllumajandusele mittevajalike maade liitmiseks riigimetsadega. Aastatel 1961–1975 tõusis metsasus 30,6%-lt 36,9%-le. Metsamajandussüsteem ei olnud tähelepandav mitte ainult metsanduslike näitajate poolest, aga oli tuntud ka kui administratiivne valdkond, kus valitses kord ja järjepidevus. Kui nii mõnelegi ministrile on amet olnud eesmärgiks omaette, siis Heino Tederi puhul oli see pigem vahend, mille kaudu Eestimaad ja Eesti metsa armastava inimesena oma ideed ellu viia.

Kogu looduskaitselise tegevuse rahastamine toimus metsamajanduslikuks tegevuseks ettenähtud vahendite arvelt. Tegevuse aluseks oli 1957. aastal kinnitatud „Seadus Eesti NSV looduse kaitsest“. Töötati välja kaitstavate territooriumide süsteem, samuti kaitsealade kaitserežiimi alused. 1971. aastal moodustati Lahemaa Rahvuspark – esimene rahvuspark kogu Nõukogude Liidus. Esialgu leidis selline tegevus Moskvas vastuseisu: mis rahvuspark, mingi natsionalistlik värk, aga usina otsimisega leiti Lenini teostest sobiv kirjakoht, mis vastuväited edukalt summutas. Konkreetne looduskaitselise tegevuse juhtimine kohtadel delegeeriti metsamajanditele ja looduskaitseinspektorite võrgustikule.

Juba 1964. aastal toimus Eesti metsameeste esimese sõjajärgse delegatsiooni visiit Soome, mida aitas korraldada omaaegne Soome konsul Eestis Emil Westerinen. Selle reisiga pandi alus pikaajalisele koostööle, tavaliseks kujunesid iga-aastased kohtumised. Eesti metsamehed külastasid nii Rootsit, Saksa DV-d, Tšehhoslovakkiat, Jugoslaaviat kui ka Rumeeniat. Sageli oli nendel külaskäikudel rühmajuht Heino Teder.

1988. aastal viidi läbi järjekordne valitsusasutuste reorganiseerimine. ENSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeerium likvideeriti ja moodustati ENSV Riiklik Looduskaitse ja Metsamajanduse Komitee, mille esimeheks määrati Tiit Nuudi. Heino Teder vabastati ministriametist ning ta asus tööle spetsialist-konsultandina Eesti Metsainstituudi majandusliku uurimise laboratooriumis.

Üsna pea pärast ministriametist vabastamist siirdus Heino Teder Tallinnast tagasi sünnikodusse, Kaara tallu. Kolhoosiaastate jooksul oli isatalu lagunenud ja vajas korrastamist. Eesti Metsainstituudi majandusliku uurimise laboratoorium reorganiseeriti 1990 Eesti Riikliku Metsamajanduse Ökonoomika ja Infokeskuseks ning alates 11. jaanuarist 1999 oli Heino Tederi tööandjaks Riigimetsa Majandamise Keskus ja alaliseks töökohaks Kaara talu.

Kaara talu metsapäevad

1988. aastal tegi Elva metsamajandi direktor Enno Kuldkepp kolleegidele ettepaneku rajada Kaara talu juurde puistu, mille istutusmaterjal tuuakse kõigist Eestimaa piirkondadest. Esimene metsapäev 62 osavõtjaga toimus Kaaral 1989. aasta maikuus. Kaara talu metsapäevadel kokkusaamine muutus väga populaarseks ja osavõtjaterohkeks. Algselt oli metsapäevade eesmärgiks talu lähima ümbruse haljastamine, hiljem muutus töö mitmekesisemaks. Heino Tederi enda hinnangul on Kaara talu põllumajandusmaadele aastate jooksul istutatud 15 ha metsa. Omamoodi metsameeste pidupäevadeks kujunesid lisaks metsapäevadele ka Heino Tederi juubelite tähistamised.

Heino Teder on pälvinud oma tegevusega rohkelt tunnustust kandes teenelise metsakasvataja nimetust ja pälvides Suure Looduskaitse märgi. Eesti Vabariigi president on tunnustanud teda III klassi Valgetähe teenetemärgiga. Eesti Metsaselts pärjas tema tööd elutöö preemiaga. Heino Teder lahkus meie seast 21. oktoobril 2007. aastal, jättes maha märkimisväärse jälje nii Eesti metsadesse kui metsandusloosse.

*Ettekande loomisel oli abiks Ülo Tamme koostatud raamat „Heino Teder“ sarjast „Eesti metsanduse suurmehed“.