Mesi saab erilise maitse ja värvi, kui tavapärase õiemee sees leidub ka metsast korjatud lehe- või kanarbikumett. Metsamett on aga raske koguda, sest saagikus on väike ja sellestki tahavad matti võtta mitmed metsaelukad.
Mõne aasta tagune augustitorm murdis oksa Karula rahvuspargis Perajärve metsaraja lähedal kasvavalt suurelt männilt. Üks kohalik karu juhtus seejärel männist mööda luusima.
„Ta tundis: ahaa, männist tuleb mee lõhna! Pani kribinal puu otsa ja tegi käpaga tühjaks oksa murdumisest jäänud õõnsuse, milles mesilaspere elas,“ meenutab kohalik metsamees, mesinik ja mesindusajaloo talletaja Mati Urbanik.
Samasuguseid lugusid juhtus Karula kandis kindlasti juba sajandeid ja aastatuhandeid tagasi. Mesilased elasid toona omapäi metsades, nende kärjesisu oli ahvatlevaks saagiks nii karudele kui ka inimestele. Alles mõnesaja aasta eest hakkas inimene mesilasperesid oma kodu lähedale kolima, säilitades keeles siiski selgelt metsahõngulised sõnad „mesipuu“ ja „mesipakk“. Ent lõplikult pole mesindus metsadest lahkunud praegugi. Paljud professionaalsed mesinikud hoiavad oma moodsaid korpustarude gruppe endiselt metsaservades.
Metsamee iseärasused
Üks selliseid on Pärnu-Jaagupi kandis 120 põhiperet pidav Arvi Mölder.
„Kui tahad palju mett saada, siis on metsa ääres mesilaste pidamine muidugi paha mõte,“ muigab mees. Kuna tänapäevane mesitaru võib teoreetiliselt anda kuni sada kilo mett aastas ning Mölder loeb oma mesilas heaks tulemuseks 40 kilo, siis metsas ja rabas olevad tarud koguvad heal juhul 20–25 kilo linnumagusat. Lisaks on metsamesi hiline, sellega saab rohkem arvestada alles suve teises pooles, kui kanarbik õitseb.
„Kuid metsamesi on igal juhul puhas, selles ei saa olla mingit keemiat. Metsas ju halba asja ei ole,“ tõdeb Mölder. „Metsamesi on ka natuke tugevama maitsega. Kui sügisel juhtub lehemett sisse tulema, siis see muudab mee maitset.“
Lehemesi on mesi, mida mesilased valmistavad puulehtede pinnale temperatuuri kõikumisel tekkivast suhkrurikkast eritisest või lehetäide magusast väljaheitest. See sisaldab õiemeest rohkem valke ja mikroelemente, lisaks kristalliseerub lehemesi väga aeglaselt. Seetõttu annab lehemesi meesaagile erilise maitse ja ilme. Mõnel harval aastal õnnestub mesilastel koguda isegi okkamett, mis täiendab maitse- ja lõhnabuketti okaspuuhõnguga.
Metsapuudest peab Mölder esimesteks meeandjateks pajusid ja vahtraid, kuigi vahtra meesaak sõltub ilma kapriisidest. Silmatorkav õitseja toomingas mingi meetaim ei ole, küll aga on seda paakspuu, mis võib õitseda suve jooksul kolm korda ning mille pisikestest õitest ammutatud mesi püsib kaua vedelana. Metsameetaimedest nimetab Mölder veel põdrakanepit ja muidugi kanarbikku, millelt suve lõpus kogutav tume marmelaadilaadne mesi on eriliselt tugeva maitsega.
„Kanarbikumesi on vänge, see on tõeline meeste mesi,“ kiidab ka Mati Urbanik. „Kanarbikumett mitte ei vurritata, vaid pressitakse. Meega tuleb siis kaasa suir, toda väärtuslikum ta on, aga muidugi ka kallim.“
Seevastu minevikus vägagi levinud metsvaarikamesi on tänapäeval pisut taanduma hakanud.
„Praegu võetakse lank maha ja istutatakse kohe täis üht puuliiki, kultuurihoolduse käigus niidetakse kõik muu maha. Seetõttu on vaarikat vähe,“ ütleb Arvi Mölder, kes on ka ise metsnikuna töötanud. „Vanasti oli raiesmike kooslus rikkam.“
Tema abikaasa Sirje Mölder lisab, et vaarikamesi on üsna lääge ning seetõttu sellest väga kahju ei olegi. Küll aga pani teda ükskord imestama turul kohatud sarapuu- ja kastanimesi.
„Sarapuult saab mesilane ainult õietolmu ja ka meil kasvavad kastanid ei ole meetaimed, erinevalt söödavatest kastanitest,“ hoiatab ta petturite eest. Näiteks hobukastani nektar on suure suhkrusisaldusega, mistõttu on see mesilastele raskesti kättesaadav.
Mati Urbanik nendib, et umbusklik tuleb olla ka nende suhtes, kes väidavad end müüvat Eesti pärnaõiemett. „Meil annab pärn mett korra kuue-seitsme aasta jooksul. Piisab vihmasabinast, et pärna õitsemise ajal meesaak ära rikkuda. Vihm uhab pärnaõiest nektari välja või muudab nii lahjaks, et mesilane ei tunne enam selle vastu huvi. Pärna meie mees muidugi on, aga vaid mõni protsent. Pärnaõiemee pähe müümiseks peaks olema üle poole,“ selgitab Urbanik. Määratlus „rohkem kui pool“ kehtib ka teiste puhta taimeliigi nime all müüdavate mete puhul.
Tema sõnul on meil müüdud ka pohla- ja mustikamett, aga vaevalt seegi tõsi on. „Möödaminnes jah võivad mesilased sutsu korjata, aga mitte nii suuri koguseid, väitmaks, et see on puhas pohla- või mustikamesi, see pole loomulik,“ põhjendab Urbanik.
Rähn, nugis ja karu
Nagu hallidel aegadel, nii elab tänapäevalgi metsas tegelasi, kes inimesega mee pärast konkureerivad. Mõneti üllatuslikult ei seisa karu selle nimekirja eesotsas.
Esimesed paharetid on rähnid, kes taovad taru külje sisse auke, otsides seal talvituvaid putukaid. Kui mesilased kolkimise peale ärritunult välja lendavad, napsab rähn ka neid. Talvekülma tõttu ei pruugigi mesilased tarru tagasi jõuda.
Rähni tehtud auku asub laiendama nugis, kes õgib tarru pääsenuna selle tühjaks ja võtab seejärel ette järgmise taru.
„Lõpuks võib mesinik leida ta kolmandas tarus magamas – nii on juhtunud,“ sõnab Arvi Mölder. „Nugis on visa. Kunagi olid mul plastkorpusega tarud, neist läks ta läbi nagu võipakist.“ Jahimehena teab ta, et kui nugis on tarude grupi sihikule võtnud, siis ei aita miski muu kui raudade panek. Talviseks rekordiks on 20 püütud nugist.
Rähni tehtud august saab abi isegi noor karu, kes taru lammutada veel hästi ei oska. Juuni algul käis Möldri mesipuudest matti võtmas aga kogenud karu, kes pildus magasinikorpused esimese meega kõrvale ja hakkas taru põhjast suira ja vaklu sööma.
„Raamide rada läks metsa alla. Taru kõrval oli esimene söömiskoht, natuke eemal teine ja kaugemal kolmas,“ kirjeldab ta. Möldri hinnangul läheb karude probleem järjest teravamaks, sest karujaht pandi seisma ning kui mesikäpad üha paljunevad, läheb asustustihedus suureks ja nad kõik peavad kuskilt toitu hankima.
Mesinikud üritavad metsas olevaid tarusid karude eest kaitsta paugutite ja elektrikarjustega, kuid alati pole neist abi. Mati Urbaniku sõnul kaevas karu end kord elektrikarjuse alt läbi, ajas neli torntaru ümber, murdis siis karjuse nurgaposti maha ning maiustas mitme päeva vältel nelja taru meega.
„Nad õpivad. Näiteks pauguti võib ju lahti minna, aga karu tuleb mõne päeva pärast tagasi,“ sõnab Urbanik.
Isegi süütuilmelised tihased käivad taru pihta koputamas kindla eesmärgiga püüda kinni koputamise peale välja vaatama tulevaid mesilasi.
Loomad ja linnud pole ainsad, kes metsamesinikule peavalu valmistavad. Metsatööde käigus kipuvad teed vahel nii põhjatuks muutuma, et mesinikul on raske oma tarude juurde pääseda. Möldri kunagine Niva uppus kord kunagi peaaegu kapotini teemudasse. Kurioosse juhtumina meenutab mees seika, kus metsaistutajad olid tarude lennulaudu kasutanud kuuseistikute juurte kärpimise alustena.
Teisalt ei ole Mödril siiani olnud probleeme tarugruppide metsamaale paigutamiseks loa saamisega ning ta mäletab ka juhust, kus lageraiujad jätsid tarusid ümbritsenud puud viisakalt kasvama.
„Metsa servas elavatest mesilasperedest on ju kasu ka metsapuudele ning nende seemneid söövatele lindudele,“ sõnab Sirje Mölder.
Tema sõnul ei jää Eesti mesi millegi poolest alla maailmakuulsatele meemarkidele, eriti kui tegu pole monomeega, vaid seguga metsameest ja õiemeest. Meeostjatelgi tasuks teadvustada, et mee maitse, värv ja muud omadused sõltuvad väga korjetaimedest, mistõttu on tark mett enne ostmist maitsta.
„Eesti asub mesinduse põhjapiiril. Meie taimede õitseperiood on lühike, kuid intensiivne – see annabki kirjanduse kohaselt kõige parema mee,“ ütleb Arvi Mölder.
LISALUGU
Metsade ja raiesmike korjetaimed
Väga tähtsad kevadised õietolmu- ja nektariallikad on pajud: punapaju, raagremmelgas, tuhkurpaju, kõrvpaju, vesipaju. Head või arvestatavad korjetaimed on ka harilik kopsurohi, paakspuu, mustikas, sinikas, pohl, murakas, jõhvikas, vaarikas, põdrakanep, mägi-pajulill, kanarbik.
Ainult õietolmu pakuvad harilik sarapuu, hall lepp, sanglepp, sookask. Arukase pungadelt ja noortelt lehtedelt koguvad mesilased lisaks taruvaigu üht koostisosa.
Sookailult kogutud mesi võib põhjustada mürgistusnähtusi – peavalu, iiveldust, mistõttu seda tuleb enne tarvitamist kuumutada keetmiseni.
Allikas: „Tänapäeva mesindus. Käsiraamat“ (Eesti Mesinike Liit 2019)
