Looduse taastamise eesmärke on võimalik saavutada ainult koostöös metsa­omanikega. Taastamismeetmed aitavad kaasa metsa mitmekesisemaks muutumisele ning see on kooskõlas hea metsakasvatamise põhimõtetega, kirjutab Keskkonnainvesteeringute Keskuse metsaosakonna juht Gunnar Reinapu.

Looduse taastamisest räägitakse täna palju. Mõnikord isegi nii palju, et metsaomanikul tekib küsimus, kas kogu selle jutu keskel on veel ruumi päris metsale ja päris metsainimese kogemusele. Olles ise osalenud looduse taastamise kava aru­teludes lauajuhina, jäi mulle kõige rohkem kõlama see, kui erinevalt inime­sed metsast mõtlevad ning kui vajalik on, et nende vaadete üle tekiks päris arutelu.
Ühelt poolt on looduse taastamise eesmärgid üsna konkreetsed. Eesti peab lähikümnenditel parandama eri elupaikade seisundit ning metsade puhul puudutab see mitmekesisust, sidusust ja märgade metsade seisundit. Need ei ole pelgalt sõnad. Neid hinnatakse ka mõõdeta­vate näitajate kaudu. Räägitakse mitmekesisemate puistute osakaalu kasvust, erivanuseliste metsade pindala suurenemisest, taastatud märgade metsade hektaritest ning elu­paikade seisundi paranemisest.

Samas oli aruteludes hästi näha, et metsa ei saa vaadata ainult tabeli või kaardi kaudu. Mets on alati kohapõhine. See, mis töötab ühes paigas, ei pruugi töötada teises. Ja ausalt öeldes võinuks praktikute hääl kogu protsessis kõlada veel tugevamini. Metsaomanikud ja -kasvatajad on inimesed, kes näevad muutusi metsas aastakümnete jooksul ja oskavad seda mõista.