Sõna „metsamarjad“ tähendab tavapruugis ikka magusaid metsmaasikaid, vahvaid vaarikaid või maitsvaid mustikaid. Metsarohelusest vaatab meid veel suur hulk ahvatlevaid marju, mille maitse võib ju isegi hea olla, aga söömine väga ohtlik.

Mürgised marjad ei ole „kurjad“ või „pahad“, vaid väljendavad evolutsiooni või looja peent tarkust. Igal kibedal glükosiidil, põletaval diterpeenil või südamerütmi segaval alkaloidil on oma ökoloogiline ülesanne. Mõni ühend hoiab marja rohusööja hammaste vahele sattumast, mõni lubab seda vilja süüa ainult lindudel, et seemneid levitaksid just need õiged kandjad. Suvel ja sügisel muutuvad mürgised marjad suureks riskiks kehalt pisikestele inimestele – lastele.

Eluohtlikud metsamarjad

Sellesse rühma kuuluvad liigid, mille viljad või vilja sees olev seeme võivad põhjus­tada raske mürgistuse ka väikese koguse korral. Mürgisus sõltub taime kasvukohast, aastaajast, vilja küpsusest, inimese kehakaalust, terviseseisundist ja sellestki, kas seemned näritakse katki või neelatakse tervena alla.

Ohtlike metsamarjade esikümnes esimeseks peetakse harilikku näsiniint, sest selle väikese põõsa ilu on kevadel lummav. Õnneks ei näe me selle taime marju sugugi igal aastal. Enim mürgitusjuhtumeid on tingitud selle lillakasroosade õitega okste näsimisest, enamasti lõpeb see suutuimusega, nagu oleks hambaarsti juures käinud.

Kui näsiniin on suutnud viljuda, ilmuvad okstele punased luuviljad, mis sisaldavad mesereiini ja dafne­toksiini, mis ärritavad ja kahjustavad kudesid. Lastel võib juba mõni mari tekitada raske mürgistuse, 2–3 luuvilja söömisel lisanduvad liigeste võbin, raskematel juhtudel palavik, pulsi tugev kiirenemine, hingamishäired, nõrkus, halvatus, lastel sageli krambid ja lõpuks teadvusekadu. Näsiniine marju on kasutatud huntide mürgitamiseks, selleks piisavat liha sisse pandud kuuest marjast.

Salu-siumari ei ole nii tuntud kui näsiniin, kuid selle mustad läikivad marjad kuuluvad samasse metsa­­-
alusesse. Olen näinud paika, kus näsiniin, siumari ja maikelluke kõrvuti kasvasid. See on salumetsa taim, esineb paigus, kus rohurinne on pikka aega kasvada saanud.

Siumarja mürgisus tuleb tulikaliste sugukonnale iseloomulikust ranunkuliinist. See põhjustab suus ja kurgus põletustunnet, kipitust, süljevoolu ja neelamisraskust. Kui marju alla neelata, järgnevad iiveldus, oksendamine, kõhuvalu ja -lahtisus. Kirjandusest võib leida, et kuue või enama marja söömine võib põhjustada juba hingamisraskust ja südame seiskumist; kas see ka tõele vastab, ei oska öelda. Juba nimetus „siumari“ kannab endas rahvapärast hoiatust: „Ära näpi!“

Harilik ussilakk on üks lihtsamini äratuntav mürgimari metsa all: enamasti neli suurt lehte ristis ja nende keskel üksainus sinakasmust mari. See üksik mari ongi ohtlikult meeldejääv. Eemalt võib värvus meenutada mustikat, kuigi taim ise on mustikast täiesti erinev. Nagu nimme kasvab ussilakk väga sageli otse matkaradade kõrval.

Mürgisuse tekitavad peamiselt saponiinid, need ärritavad seedekulglat, võivad kahjustada rakumembraane ning raskemal juhul mõjutada südame ja hingamise tööd. Esmased tunnused on oksendamine, kõhuvalu ja -lahtisus, iseloomulikuks peetakse ka pupillide kitsenemist. Täpset surmavat kogust inimesele ei teata, kuid kümmekonna marja söömine võib olla eluohtlik, mürgis­tus võib alata mõnest marjast.

Mürgistusjuhtumeid esineb ussi­lakaga harva, sest mari maitseb halvasti ja enamasti sülitatakse see kiiresti välja. Eriomase tunnusena on kirjeldatud ka hemoglobinuuriat ehk verevärvnik­kusesust, mille korral uriin muutub punakaks.

Harilikku maikellukest ehk piibe­lehte tuntakse liiga hästi selleks, et karta. Kevadel mõjub ta oma valgete kellukatega süütuse kehastusena, ent suvel või sügisel võib see oma lehtede vahel kanda punaseid mürgimarju.

Piibeleht sisaldab kardiosteroide, mis tekitavad südame rütmihäireid, kuid võivad rakutoksilisuse tõttu ravida isegi mõnd vähivormi. Mürgistuse korral tekivad oksendamine, kõhuvalu ja -lahti­sus ning südamepekslemine, aeglane pulss või rütmihäired.

Piibelehe puhul on lastele mürgiseks kuni surmavaks koguseks 5–10 marja, kuid on leitud, et enamikul juhtumitel ei imendu marjas leiduvad mürgid siiski kuigi kergesti.

Lääne-Eesti saartel looduslikult kasvava hariliku jugapuu punane „mari“ on tegelikult seemnerüü ehk arill, botaaniliselt seega mitte tavaline mari. Just see täpsus võib päästa elu. Marja punane lihakas osa on ainsana kogu jugapuust mürgitu, kuid kõige mürgisem osa on selle sees olev seeme. Kui seeme jääb terveks ja läbib seedekulgla, võib mürki vabaneda vähe. Kui seeme näritakse katki, muutub lugu kurvemaks.

Jugapuu sisaldab taksiine, mis blokeerivad südames naatriumi- ja kaltsiumikanaleid. Tagajärjed võivad olla vererõhu langus, vatsakeste rütmihäired ja äkksurm.

Ökoloogiliselt on jugapuu paradoksaalne. Rästad ja siidisabad söövad arille ning levitavad seemneid, sest seemned läbivad nende seedekulgla kiiresti ja tervelt. Kanalistel võib lugu olla teine, lihasmaos purustavad kivid seemne ja siis pääseb mürk möllama.

Tugevalt mürgised ja tõsist mürgistust põhjustavad liigid

Need liigid ei oma alati nii surmavat mainet nagu näsiniin, piibeleht või jugapuu, kuid nende söömine võib põhjustada kerge mürgistuse. Siin on sagedamini mängus saponiinid, glükosiidid, alkaloidid ja limaskesti ärritavad ühendid.

Harilik kuutõverohi ja mitmeõiene kuutõverohi on metsaaluse elegantsed taimed, mida sageli tuuakse ka aeda kasvama. Kevadel ripuvad nende vartel valged õied nagu väikesed tilgad, hiljem tulevad sinakasmustad vaha­kirmega marjad. Just see sinakas­must toon on ohtlik, sest see asub värvispektris, mida marjuline kipub metsas usaldama.

Kuutõverohud kuuluvad piibelehe sugulaste hulka, nii leidub ka nende viljades südamele mõjuvaid glükosiide ja saponiine. Toime on üldjuhul piibelehest nõrgem, kuid suund on sarnane: seedetrakti ärritus, okserefleks, kõhuvalu, võimalik on ka südame töö häire.

Rahvapärane nimetus „kuutõverohi“ viitab vanale ravikasutusele. See on hea näide, kuidas ravimtaim ja mürktaim pole sugugi mitte vastandid, kuid nii­sugune taim võis olla ravim ainult siis, kui teadmised selle mõju kohta olid täpsed. Metsas marja suhu pistes ei ole meil neid teadmisi.

Soovõhk on lodude, kraavide, õõtsikute ja seisva veega metsaservade taim. Punased viljad paistavad märjas roheluses hästi välja. Soovõha mürgisust seostatakse eeskätt kaltsiumoksalaadi kristallidega, mis ärritavad nahka ja limaskesti. Kui vilja või muud taimeosa närida, satuvad need teravad mikro­kristallid suu, keele ja kurgu tundlikele pindadele ning põhjustavad põletavat valu, turset ja neelamisraskust. Tegu pole tüüpilise marjamürgiga, sest see ei pea sügavamale organismi jõudmagi, vaid tekitab valu juba suus. Tavaliselt peatab see söömise kiiresti, mistõttu raskeid mürgistusi on harva, kuid tugev suu-, neelu- või kõriturse võib muutuda ohtlikuks.

Harilik maavits ja must maavits kuuluvad samasse sugukonda kartuli ja tomatiga, aga see sugulus ei tee neist söögitaimi. Metsas kohtab neid pigem servades, kraavikallastel, võsastikes, raiesmike ja vanade talukohtade ümbruses. Harilik maavits kannab küpsena punaseid piklikke marju, ent must maavits musti marju.

Eriti ohtlikud on mõlemal rohelised, veel toored viljad ja taime rohelised osad. Mürgisuse annab peamiselt meile hästi tuntud solaniin, mis ärritab seedekulglat ja võib mõjutada närvisüsteemi.
Harilik kuslapuu kannab punaseid paarismarju, kaks kõrvuti nagu patsi­kummi mummud, ning on metsa­servade, põõsarinde ja lehtpuuseguste koosluste tuttav tegelane.

Kuslapuu marjades sisaldub taas saponii­ne, mis ärritavad seedetrakti. Surmamarjadeks kuslapuu marju ei peeta, aga süüa neid ei tasu.

Leseleht on varjulise metsa sageli märkamatu taim. Kevadel on leselehel kaks südajat lehte ja õrn valge õisik ning hiljem väikesed punased marjad. Viljades leiduvad saponiinid võivad põhjustada seedetrakti vaevusi, kui kellelgi tuleb hull mõte neid imepisikesi marju sööma hakata.

Hariliku paakspuu mustad viljad on hea näide sellest, kuidas ravimtaime maine võib inimest eksitada. Paakspuu koort on rahvameditsiinis kasutatud lahtistina, kuid see teadmine ei muuda värskeid vilju söödavaks.

Paakspuu sisaldab antrakinoone ja teisi lahtistava toimega ühendeid. Need mõjutavad jämesoolt, suurendavad peristaltikat ja vee liikumist soolde. Tagajärjed võivad olla tugev kõhu­lahtisus ja -krambid, oksendamine ning vedelikukadu. Paakspuu viljad jäägu lindudele, inimesele on see liiga äkiline kõhurohi.

Harilik türnpuu on paakspuuga veidi sarnane, sageli kasvab allikate kallastel. Mustad viljad sisaldavad samuti antrakinoone. Ladinakeelse nimetuse Rhamnus cathartica liigi­nimetus viitab­ki puhastavale ehk lahtistavale mõjule.

Ökoloogiliselt on huvitav, et antra­kinoonid võivad mõjutada ka seemne­levi. Tooreste viljade ebameeldiv toime takistab lindudel neid liiga vara söömast, ent küpseid vilju levitavad linnud
paremini.

Hariliku lodjapuu punased viljad on sügisel ühed ilusamad. Niiske metsaserv või jõekallas muutub nende kobarate all korraga pidulikuks. Toorelt on viljad kibedad, inimninale isegi veidi vastiku lõhnaga ning võivad seedimist ärritada. Pärast külma või töötlemist kasutatakse neid mitmel pool, eriti meist idapoolsetel aladel.

Öökülm ei neutraliseeri neid mürke ühe lihtsa keemilise reaktsiooniga, vaid lõhub marjarakkude struktuuri: jääkristallid purustavad rakukestasid, mahl vabaneb, kibedust ja karedust andvate ühendite tajutav mõju väheneb ning osa ühendeid muutub seistes või kuumutamisel kergemini lagunevaks või leostuvaks.

Punane leeder on metsaserva või vana talukoha taim. Punased viljad võivad tunduda kasutuskõlblikud, sest leedri nimetus seostub siirupi ja rahva­meditsiiniga. Punane leeder ei ole aga must leeder ning ka leedrite puhul sõltub ohutus suuresti töötlemisest.

Punase leedri seemnetes sisaldub ohtlikke glükosiide. Toored viljad ja seemned võivad põhjustada iiveldust, oksendamist ja kõhulahtisust. Kuumtöötlemine vähendab küll riski, kuid metsas tooreste marjade söömisest tuleb loobuda.

Kikkapuu viljad näevad välja nagu väikesed roosad laternad, mille seest paistab oranž seemnerüü. See on üks neid taimi, mille puhul loodus ise näib olevat loonud hoiatusvärvid.

Kikkapuu sisaldab mitmesuguseid mürgiseid ühendeid, sealhulgas südamele mõjuvaid glükosiide ja seedetrakti ärritavaid aineid. Viljade söömine võib põhjustada oksendamist, kõhulahtisust, krampe ja raskemal juhul südame­häireid. Kikkapuu on pigem võsastike, metsaservade, parkide ja vana kultuurmaastiku kui sügava metsa taim.

Sinikat ei saa panna klassikaliste mürgimarjade ritta, sest sinikat on söödud ja süüakse edaspidigi. Ometi käib sinikaga kaasas rahvapärimuslik uimasuse ja joovastuse vari. Mõnel pool on öeldud, et sinikas teeb uimaseks või „võtab jalad alt“. Kas süüdi on sinikas ise või hoopis kõrval lõhnav sookail, pole selge.