Eesti üks suuremaid majanduslikke riske on regionaalne kihistumine. Töökohad koonduvad suurematesse tõmbekeskustesse, noored lahkuvad maapiirkondadest ning koos nendega vähenevad oskused ja kogukondlik aktiivsus. Kui kohapeal puudub tasuv ja arengut võimaldav töö, pidurdub ka piirkondlik areng.

Selle taustal muutub määravaks küsimus „Kus töö tegelikult asub?“. Metsandus on kindlasti valdkond, kus inimesed ei pea töö pärast linna kolima. Töö saab olla ikka seal, kus on mets. Nii sünnivad töökohad näiteks Valgamaal, Pärnumaal ja Viljandimaal, mitte ainult suuremates tõmbekeskustes.

Foreko Gruppi kuuluvad Valga Puu, Voore Mets, Roger Puit, Karo Mets, Foreko Latvia ja Aab Ekskavaator. Nende ettevõtete kaudu saab iga päev tööd üle 130 inimese ja paljud jäävad meiega pikkadeks aastateks. Grupi keskmine tööstaaž ulatub üle 8 aasta. Ühtlasi loob metsaettevõtete tegevus tööd partneritele ja alltöö­võtjatele. Teenusepakkujate kaudu lisandub tööd ligikaudu 200 inimesele ning hoo­ajati veel umbes sajale: metsa hooldajatele, masinate operaatoritele, auto­­juhtidele, mehaanikutele ja puude istutajatele. Ühe ettevõtte mõju ulatub seega märksa kaugemale kui ainult tema enda töötajateni.

Piirkondlik mõju ei väljendu üksnes töökohtade arvus. Peamistes tegevusmaakondades on ettevõttes makstav keskmine töötasu ligi 1,8 korda suurem kui maakondlik keskmine. See annab peredele suurema kindlustunde ja võimalu­se teha eluvalikuid nii, et kodu ei pea asuma tõmbekeskuses. Kui sissetulek on konkurentsivõimeline, ei pea maapiirkond olema kompromiss, vaid see on teadlik eelistus.

Töötasu kõrval on oluline ka see, kuidas noored ettevõttesse jõuavad. Koostöös Luua Metsanduskooli, Eesti Maaülikooli ja teiste õppeasutustega saavad metsandust õppivad noored esimest korda päris töö kogemuse. Mõnest praktikandist saab kolleeg ja mõnest juht. Näiteks alustas Karo Metsa juht Jaak Hallima omal ajal praktikandina. Sellised lood ei sünni üleöö, vaid need eeldavad järjepidevust, usaldust ja valmisolekut panustada noortesse juba haridustee alguses.

Metsandus ei tähenda ammu enam üksnes füüsilist tööd metsas. Üha enam kujundavad valdkonda digilahendused ja tehisintellekt, mis muudavad töö nutikamaks, täpsemaks ning andme­põhisemaks. See on ala, kus tuleb pidevalt õppida ja muutustega kaasas käia. Näiteks meenutab tänapäevase harvesteri operaatori töökoht üha enam lennuki kokpitti – see on täis ekraane, juhtpulte ja nuppe. Sellise masina juhtimine eeldab kõrgetasemelisi tehnilisi teadmisi, head ruumitaju ja väga häid praktilisi oskusi.

Seetõttu täiendab üks end masinatootjate koolitustel, teine omandab mikrokraadi või jätkab magistri- või doktoriõppes – grupi ettevõtetes on peaaegu alati kellelgi haridustee parasjagu pooleli. Elukestva õppe kaudu areneb nii ettevõte kui ka piirkond. Eesti majanduse vastupidavus ei sünni üksnes innovatsioonist suurlinnades.

See tugineb ka hajutatud tööhõivele ja tugevatele tööandjatele väljaspool tõmbe­keskusi. Kui töö on inimesele lähedal, jäävad maapiirkonda elu, oskused ja paljud pered.