Kas muutuva kliimaga Eestis on üldse mõtet kuuske kasvatada? Eesti Maaülikooli teadlased Kristjan Ait ja Rein Drenkhan on veendunud, et kuusikud ei kao kuhugi. Kuusiku kasvatusvõtted peavad muidugi õiged olema.

Üraskiplahvatus, mis laastas Eesti kuusikuid kõige ägedamini aastail 2022 ja 2023, on nüüd vaibumas. Kui 2022. aastal jäi näiteks ainuüksi Järva­maal üraskiseirajate püünistesse üle kahesaja tuhande mardika, siis mullu ainult natuke üle viiekümne tuhande. Sarnased proportsioonid iseloomustavad ka teisi maakondi, välja arvatud Harjumaad, kus 2025. aasta tulemused hüppasid taas peaaegu kõrghooaja tasemele.

„Praegu oleme üraskite osas taas tavapärases olukorras. Kindlasti aga ei tähenda see, et nii ka jääb,“ ütleb Eesti Maaülikooli metsakasvatuse ja metsa­ökoloogia õppetooli nooremteadur Kristjan Ait, kes on oma teadustöös keskendunud just kuusel elutsevate peamiste üraskiliikide uurimisele. „Minu prognoos on, et me saame ka tulevikus näha üraskite masspaljunemisi.“

Selle lohutu ennustuse põhjus on kliima muutumine. Üraskit soosivad põuad ja tormikahjustused, mõlemad nähtused peaksid tulevikus esinema üha sagedamini ning intensiivsemalt.

Kliima muutumine seletab nähtavasti ka seda, miks mõni üraskiliik on Eestis viimaseil aastakümneil oma käitumist muutnud, tuues suve jooksul ilmale kaks põlvkonda.

Saladuslik teine põlvkond

Jutt käib eelkõige kuuse-kooreüraskist, kuusikute kõige tuntumast paharetist. Valdavalt talvitub kuuse-kooreürask maapinnas ning umbes aprilli lõpus lendab ta otsima puid, mida asustada. Kuuse-kooreürask eelistab jämedamaid ja haigustest või vigastustest nõrgestatud puid. Isased mardikad sisenevad kuuse koore alla ja rajavad sinna haude­kambri. Isase levitatav feromoon meelitab kambrisse 2-3 emast, kes isasega paarituvad. Emased rajavad endile haudekäigud ja munevad nende servadesse munad. Kui munadest kooruvad vastsed, hakkavad need toituma kuuse­koorealusest niinest, hävitades puu ainevahetusvõime, nii et kuusk hukkub.

Munemise järel võib emane paar nädalat hinge tõmmata ja keha kosutada (teadlased nimetavad seda taastumissöömaks) ning lennata järgmisele puule munema. Ta ei pea selleks isegi uuesti paarituma. Säärast hauet nimetatakse sõsarhaudmeks.

Alates 1990. aastaist on kuuse-­kooreüraskil saanud tavapäraseks kahe põlvkonna esinemine ühel suvel. Suvel sündinud mardikate samasuvised järglased ehk teine põlvkond ei pruugi hoolida ka oma liigi traditsioonilisest kombest pugeda talvituma maapinda, vaid nad jäävad talveks jalal seisva puu koore alla. See andis Kristjan Aidale ja tema kolleegidele Eesti Maaülikooli metsaökoloogia töörühmas uuringu­idee: kui osa üraskeid talvitub koore all, siis peaks talvine sanitaarraie ju aitama üraskite hulka metsas vähendada. Uuringut rahastas RMK.