Metsandustoetused ei ole enam rahalised stiimulid üksikute tööde tegemiseks, vaid need on suunanäitajad, mis seovad majanduslikud eesmärgid looduse hoidmisega, kirjutab Keskkonnainvesteeringute Keskuse metsaosakonna juht Gunnar Reinapu.
Eesti metsanduses ei ole kunagi olnud ainult ühte eesmärki. Mets on olnud samal ajal elukeskkond, majanduslik ressurss, töökoht ja osa rahvuslikust identiteedist. Seetõttu on ka metsanduse üle peetavad arutelud olnud alati kirglikud ja sageli vastanduvad. Ühed rõhutavad looduskaitselisi väärtusi, teised majanduslikku toimetulekut ning kolmandad omaniku õigust oma maa kasutamise üle otsustada – ning just nende vaadete erinevad rõhuasetused muudavadki metsaarutelud sageli pingeliseks.
Tegelikkuses ei saa ükski nendest vaadetest üksinda toimida. Metsandus muutub kestlikuks alles siis, kui need erinevad ootused ja huvid suudetakse omavahel tasakaalu viia. Just siin on olnud keskne roll metsandustoetustel. Mitte kui käsulaual või keeldude kogumil, vaid kui suunanäitajal, mis aitab metsaomanikul langetada teadlikke otsuseid muutuvas ajas. Praegune toetussüsteem ei ole tekkinud tühjale kohale, vaid see on kasvanud välja enam kui paari aastakümne pikkusest kogemusest, katsetustest ja õppimisest.
🔒 Edasi lugemiseks telli digipakett, või kui omad juba digipaketti siis logi sisse.
