„Kas sa oled sooteadlik?“ kordab Ivan Orav RMK Soomaa rahvuspargi külastuskeskuse videoekraanil kunagi talle esitatud küsimust. „Soo on ilus, aga ohtlik!“ ütleb isand Orav. „Ja sood peab tundma!“
Ivan Oraval on selles asjas kindlasti õigus ning soode põhjalikuks tundmaõppimiseks on jaanuari alguses taasavatud külastuskeskuses võimalusi küll ja veel. Läbi kahe korruse rajatud osalt interaktiivne püsiekspositsioon võimaldab tutvuda soode, Soomaa ja sealse elulaadiga nii põhjalikult, kui uudistajal endal ainult huvi ja jaksu on. Infokandjatena on kasutusel videoloengud, virtuaalprillid, interaktiivsed mängud teadmiste proovilepanekuks, ent jagub ruumi ka traditsioonilist laadi väljapanekutele, näiteks topistele, nahkadele ja herbaariumile. Näituselt ei puudu ka Soomaal kunagi nii oluline sõiduriist –
ühest haavatüvest välja tahutud haabjas.
Ega’s midagi, hakkan aga esimeselt korruselt pihta, kulgen mõttes haabjaga mööda vett ning kuulan ja vaatan videoloengu vahendusel, kuidas sood ja Soomaa üldse kujunesid. Kas teadsite, et Kuresoo on Eesti suurim rabamassiiv, mis koosneb kümnest osast? Pärast näituse vaatamist võib Kuresood avastama minna ka mööda Ingatsi õpperada kõndides, samuti kõiki teisi paiku, kuhu RMK õppe- ja matkarajad Soomaal viivad. Soovitused saab kaasa videoloengust „Avasta Soomaad“.
Päris mõtteliseks ei pea haabjaga sõitmine aga jääma, sest igaüks saab simulaatoril katsetada, kui lihtne või keeruline on selle paadiga, jalad harkis ja püstijalu, sõita. Tuleb tunnistada, et see nõuab pingutust ja võib lõppeda plärtsti „vette lendamisega“. Õnneks ei saa märjaks.
Edasi suundun virtuaalprillidega rännakule nelja Soomaale iseloomulikku paika, kõigepealt Karuskosele Raudna jõe ääres ja seejärel Oksa luhale. Rännak kulgeb nii läbi nelja aastaaja kui ka pikemas ajaskaalas, sest mis seal salata, inimeste elulaad on varasemaga võrreldes praeguseks omajagu muutunud. Kunagine väärib aga mäletamist. Ettevaatust, läbi prillide kuvatav virtuaalreaalsus on nii ehe, et tekib tahtmine parmu kõrva äärest ära peletada.
Nuputamismänguga on võimalik kehastuda soomaalaseks ja pakkuda nippe üleujutuse vältimiseks. Selleks on läbi aja olnud kasutusel hulganisti nõkse.
Kui nüüd pere pisemad liikmed on neile mõeldud mängunurgast välja meelitatud, on aeg „haabjast“ välja astuda ja suunduda teisele korrusele. Seal saab nähtavaks soo see osa, mis jääb silme eest peitu. Siin on läbilõige üheksast turbakihist alates järvelubjast kuni turbasambla turbani. Iga kihi juurde kuulub ka info, mis sel ajal, vahemikus 11 000 kuni 1000 aastat tagasi, Eestis parasjagu toimus.
Ja jälle on aeg lustlikult mängida, tutvuda soos kasvavate marjadega ja kiiruse peale neid noppida. Taas tasub olla ettevaatlik, sest älve peale marju võtma minnes võib hooletu marjuline vette vajuda. Mängus „Kui hästi tunned märgi metsi“ jutustab konn, millised on märjad metsatüübid, ning edasi saab mõistatada, millised taimed millises metsas kasvavad.
Ja muidugi ei saa Soomaal üle ega ümber putukatest: parmudest, sääskedest, kihulastest, kärbestest. Neid siia jagub, õnneks püsivad nad näituseruumis liikumatult, ent on see-eest hiigelsuured. Kes aga soovib nende tegelastega looduses päriselt kohtuda, uurigu Soomaa putukate kohtingukalendrit, et sammud õigeks ajaks trehvunksile seada.
Eraldi tuba on pühendatud soode taastamisele. Siin saab teada, mis hakkab olukorra tagasipööramisel muutuma. Igatahes saan pärast näitust Ivan Oravale kindlameelselt vastata: „Olen küll sooteadlik.“
