Viimasel ajal ilmunud ellujäämisraamatud annavad nõu minna kriisi ajal metsa. Ilmselt on kätte jõudnud aeg, mil ka meie metsamehed peaksid hakkama rääkima metsades leiduvatest metsaandidest. Alustame kuusest.

Okaspuumetsad joonistuvad talvisel maastikul välja tumedamate ja ühtlasemate laikudena. Neist kõige süngema tooniga on kuusik, mis paistab kaugelt vaadates sageli tumesinakas, eriti madala päikese ja niiske õhu korral.

Okaspuid võiks sama hästi nimetada vaigupuudeks. Vaik on tunnus, mis eristab okaspuid lehtpuudest. Kui okaspuu koor saab vigastada – olgu selle põhjuseks murdunud oks, saag, nuga või ulukihammas –, siis hakkab haavast väljuma merevaiguvärvi vaik. Vaigu lõhna pole võimalik seletada, kui pole seda nuusutanud. Vaik on puu aktiivne kaitse­mehhanism. Vaigus sisalduvad ühendid pärsivad seente ja mikro­­organismide arengut ning takistavad nakkuste levikut puidus. Nende­samade omaduse tõttu on kuusevaiku kasutatud ka rahvameditsiinis haavade ja naha­hädade raviks.

Vaiku ei maksa süüa

Ehkki kuusevaik on puule endale elu­tähtis kaitseaine ja inimesele välis­pidi kasulik, ei ole see sobiv seedimisele. Ühendid, mis teevad vaigu puule kasulikuks, muudavad selle inimese seedesüsteemile koormavaks. Vaigus leiduvad terpeenid ja vaikhapped on ärritava ja kootava toimega. Kui neid satub toidu kaudu organismi rohkem, reageerib keha seedimise aeglustumisega. Vanasti öeldi selle kohta, et „kõht läheb lukku“ – tekib raskustunne, puhitustunne ja vahel ka kõhukinnisus. Tegelikult püüab organism sel moel piirata ainete edasist liikumist ja imendumist. Kaudselt võib öelda, et vaik toimib nagu tänapäevased kaalukaotajad, aga kindlasti ei ole tark sellega katsetama hakata.

Peale seedetrakti langeb vaigurikka aine töötlemise koormus maksale ja neerudele. Need elundid vastutavad kehasse sattunud võõrainete lagundamise ja väljutamise eest. Kui vaiku süüa korduvalt või suuremas koguses, muutub koormus maksale ja neerudele ebamõistlikuks. Ka meie pärimusest on üles kirjutatud, et kuigi kuuse­mähis on suhkruid, kasutati seda „leiva­pikendajana“ üksnes teiste toiduainetega segatuna ja väga lühikest aega. Seepärast ei ole rahva­pärimuses kuusevaiku kunagi käsitletud toiduna, vaid seda on soovitatud peamiselt välispidise ravivahendi või lühi­­­ajalise suupuhastajana-närimiskummina, mida alla ei neelatud.

Oluline on ka see, et vaik ei anna kehale energiat, valku ega rasva, vaid pigem takistab toitainete normaalset omastamist. Seetõttu peeti õigeks, et kuusega seotud toidud, näiteks kevadised võrsed, pidid alati olema vaigu­vaesed ja neid tarvitati lühikest aega. Mida vaigusem osa, seda ettevaatlikum oldi. Kuusevõrseid pole kindlasti mõtet hakata varuks külmutama.