Puidu kütmisel vabanevat süsihappegaasi (CO₂) Eesti ametliku kasvuhoonegaaside koguheite hulka ei arvestata, selgitab Eesti keskkonnauuringute keskuse õhukvaliteedi- ja kliimaosakonna andmeanalüüsi grupi juhataja Marek Maasikmets.. Erinevalt fossiilkütustest, nagu põlevkivi või maagaas, pärineb puidu põletamisel vabanev süsinik süsinikust, mille mets on kasvades õhust sidunud. Selle süsiniku sidumist ja vabanemist arvestatakse riiklikus kasvuhoonegaaside inventuuris maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse sektoris (LULUCF), kus hinnatakse, kui palju süsinikku metsad seovad ning kui palju seda raiete ja muude muutuste tõttu süsinikuvarust eemaldatakse. Juhul kui sama CO₂ liidetaks ka energeetikasektori heitesse, arvestataks sama heidet kaks korda. Seetõttu esitatakse puidu põletamisel tekkiv CO₂ kasvuhoonegaaside inventuuris eraldi informatiivse näitajana. Informatiivse näitajana kajastatakse kogu energeetikasektoris – nii kaugkütte katlamajades, koostootmisjaamades, tööstuses kui ka kodumajapidamistes – põletatud biomassi CO₂ heidet.
Saasteained koduahjudest
Küll aga arvestatakse energeetikasektori heite hulka biomassi põletamisel tekkiv metaani (CH₄) ja dilämmastikoksiidi (N₂O) heide. CO₂-st tunduvalt tugevama soojendava mõjuga õhusaasteained metaan ja dilämmastikoksiid tekivad põlemisprotsessi käigus – nende heitkogus sõltub eelkõige sellest, kui hästi kütus põleb. Mida optimaalsemad on tingimused (piisav hapniku juurdevool, õige niiskusrežiim, kütuse puhtus, sobiv põlemiskambri temperatuur), seda vähem saasteaineid tekib.
„Kaugküttesektoris moodustab biomassi CH₄ ja N₂O heide vaid 3–4% sektori kasvuhoonegaasidest – see on väike osa. Kodumajapidamistes on aga sama näitaja 10–14%, ehk kolm-neli korda suurem, hoolimata sellest, et biomass moodustab mõlemal juhul suure osa kütusest,“ märgib Eesti keskkonnauuringute keskuse õhukvaliteedi- ja kliimaosakonna andmeanalüüsi grupi juhataja Marek Maasikmets. Erinevus tuleneb tema ütlust mööda põlemistingimustest: kaugkütte katlamajades on põlemine kõrgel temperatuuril, kontrollitud ja enamasti täielik, mistõttu tekib metaani ja N₂O vähem. Koduahjudes on põlemine sageli mittetäielik ja madalamal temperatuuril, mis soodustab just nende gaaside – eriti metaani – teket.
Globaalse mõjuga
Maasikmetsa sõnul ei ole õhukvaliteedi seisukohast vaadatuna CH₄ ja N₂O klassikalised kohalikku õhukvaliteeti halvendavad saasteained: metaan ei ole tervisele otseselt ohtlik ega põhjusta probleeme nii nagu peened osakesed, ja N₂O mõjub peamiselt kliimale.
„Seega ei tähenda need protsendid otseselt, et õhk oleks korstna läheduses tervisele ohtlikum,“ selgitab Maasikmets. „Metaan aga ei ole õhukvaliteedi mõttes päris neutraalne. Ta on maapinnalähedase (troposfäärilise) osooni eeldusaine. Päikesevalguse käes reageerib metaan koos lämmastikoksiididega (NOx) atmosfääris ning aitab kaasa maapinnalähedase osooni (O₃) tekkele. Maapinnalähedane osoon on omakorda tervist kahjustav saasteaine: see ärritab hingamisteid, süvendab astmat ja muid kroonilisi kopsuhaigusi ning kahjustab ka taimestikku ja põllukultuure.“
Maasikmets rõhutab, et erinevalt osakestest ei ole osooniprobleem kohalik ja hetkeline-– metaan on pikaealine ja seguneb globaalselt, mistõttu selle panus osooni tekkesse avaldub pigem laiemal, piirkondlikul ja poolkerakesksel tasandil, mitte konkreetse korstna läheduses.
„Lisaks on kõrgem CH₄ ja N₂O osakaal kodumajapidamistes kaudne märk mittetäielikust põlemisest,“ toob Maasikmets esile, kui oluline on õigesti kütta. „Sama protsess – madal temperatuur, hapnikupuudus, märg kütus, vale kütmisviis – , mis tekitab kodukolletes rohkem metaani, tekitab samaaegselt ka neid saasteaineid, mis on kohaliku õhukvaliteedi seisukohalt otseselt olulised: peened osakesed, süsinikmonooksiid, PAH-id ja tahm.“
