Viimastel aastatel on Euroopa Liit üha enam suurendanud oma mõjuvõimu maakasutusotsustega seotud poliitikate valdkonnas. Kõige värskem ja kõige murettekitavam samm selles suunas on Euroopa Liidu looduse taastamise määrus, kirjutab Loodushoiu Fondi juhatuse liige Pille Ligi.
Euroopa Liidu looduse taastamise määruse eesmärk on parandada rikutud ja halvas seisundis ökosüsteemide olukorda kogu liidus, tuginedes tulemuspõhistele ja seisundipõhistele meetmetele. Määruse artikli 1 lõige 2 rõhutab, et tegemist ei ole automaatse looduskaitsealade laiendamisega, vaid taastamisraamistikuga. Sihttaseme kohaselt peavad taastamismeetmed 2030. aastaks hõlmama vähemalt 20% Euroopa Liidu maismaa- ja merealadest (mitte liikmesriigiti ja mitte 30%), sealhulgas metsa- ja põllumajandusökosüsteeme.
Taastamismeetmed (passiivsed või aktiivsed) on suunatud eeskätt halvas seisundis ökosüsteemidele. Põllumajandusmaastikul võivad need tähendada roheliste põlluservade, hekkide ja kiviaedade rajamist, linnades aga rohealade suurendamist ja puude istutamist. Oluline osa on ka jõgede sidususe taastamisel, lammide looduslike funktsioonide parandamisel ning tolmeldajate populatsioonide toetamisel. Milles siis probleem?
Taastamismääruse keskne risk ei seisne üksnes eesmärkides, vaid otsustusõiguse nihkumises. Euroopa Komisjonile antakse õigus määratleda ja ajas muuta seireindikaatoreid ning hindamismetoodikaid, mille alusel hinnatakse liikmesriikide edusamme (Art 19 ja 20). See loob olukorra, kus Eesti boreaalseid metsi ja niiskeid põllumajandusmaastikke võidakse hinnata üldiste, Kesk- ja Lõuna-Euroopast lähtuvate standardite järgi. Riiklik otsustusruum taandub metoodika täitmiseks, mitte sisuliseks valikuks.
Skepsis taastamismääruse suhtes ei ole tekkinud tühjale kohale. Natura 2000 võrgustiku loomisel 2004. aastal kinnitati maaomanikele, et majandustegevus saab jätkuda senisel kujul. Aja jooksul on aga lubatud paindlikkus asendunud üha täpsemate seirekohustuste, tõlgenduste ja piirangutega, mis paljudel juhtudel on viinud rangete keeldudeni. Lisaks muutub Euroopa Komijsoni Keskkonnadirektoriaadi tõlgendus ajas. See kogemus on loonud sügava usaldusdefitsiidi: kui täna räägitakse „paindlikust raamistikust“, siis kui suur on tegelik otsustusruum kümne või kahekümne aasta pärast?
Seda muret süvendavad siseriiklikud sammud, millega Euroopa tasandi eesmärgid seotakse riigisiseste poliitiliste valikutega viisil, mis laiendab halduslikku kontrolli märkimisväärsele osale Eesti territooriumist. Kui looduskaitsemeetmed rakenduvad ka seal, kus ökosüsteemi seisund ei eelda sekkumist, ei ole tegemist enam vältimatu Euroopa Liidu nõudega, vaid teadliku otsusega loobuda oma kaalutlusõigusest.
Ehkki teiste riiidega on oluline teha koostööd looduskaitsepoliitikas, on veel olulisem kaitsta Eesti suveräänsust. Ainult nii tagame kohalike vajaduste ja kogukondade huvide arvestamise, mitte ei järgi lihtsalt ühtset raamistikku mille on koostanud riigid, kel endal ei ole eeskujulik seisund loodusega, viisil mis ei pruugi kõigile liikmesriikidele õiglane olla.
