Puidu keemilise ja mikro­bioloogilise väärindamise teekaart mainib potentsiaalse ressursina ka raidmeid ja kände.

Kui arvestada 10 miljoni kuupmeetri suuruse aastase raiemahuga, on keemiliseks ja mikrobioloogiliseks väärindamiseks sobiv toormeressurss Eestis (paberi- ja küttepuit ning sae­tööstuse jäägid) keskmiselt 5,48 miljonit kuupmeetrit aastas. Sellele lisanduvad potentsiaalse ressursina ka raidmed (kuni 0,9 miljonit kuupmeetrit) ja esialgu pigem teoreetilise ressursina ka kännud (pool miljonit kuup­meetrit), kirjutatakse Kliima­ministeeriumi koduleheküjel avaldatud puidu keemilise ja mikrobioloogilise väärindamise teekaardis, mille on koostanud Eesti Maaülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli teadlased.

„Kändude hulka on arvutatud okaspuu kändude kogused uuendusraietelt kui potentsiaal ehk neid on seni praktikas kogutud väga marginaalsetes mahtudes tulenevalt madalast tasuvusest ja pinnase kahjustamise piirangutest,“ märgitakse dokumendis.

Teekaart tõdeb, et Eestil on hea potentsiaal teise generatsiooni bio­rafineerimistehnoloogiate kasutuselevõtuks. „Võrreldes esimese põlvkonna tehnoloogiatega, kus peamisteks toodeteks on tselluloosikiud või puidumass, mis lõpp-produktina annavad mingil kujul paberi, võimaldavad teise põlvkonna tehnoloogial põhinevad biorafineerimistehased kasutusele võtta suurema osa puidu biomassis sisalduvast materjalist – tselluloosi, hemitselluloosi, ekstraktiivainete ja ligniini –, millest saab toota laiema kasutus­spektriga tooteid, nagu suhkrud või nende derivaadid, ligniin, nano- ja mikrokristalne tselluloos, biogaas, mis on omakorda toormeks mitmekesisele tooteportfellile,“ öeldakse dokumendis.

Teise põlvkonna biorafineerimis­tehased on toorme suhtes vähe­nõudlikud. Seetõttu saaksid need väärindada halva kvaliteediga puitu, mis praegu veetakse paberipuuna või pelleti ja hakkpuiduna Eestist välja.