Riiklikud käsud ja keelud tekitavad maaomanikes trotsi. Mis oleks, kui prooviks vabatahtlikku looduskaitset, mis põhineks lepingutel riigiga?

Praegu võivad looduskaitselised piirangud eramaale tekkida üleöö. Metsast, mille omanik teadis olevat majandatava ja mille ta kavatses hoida oma pensionisambaks või jätta lastele päranduseks, võib ühtäkki saada piirangutega kaitstav ala, kust ta hullemal juhul ei tohi keppigi lõigata.

Protsess käib üldjuhul nii, et kui kusagil leitakse olevat potentsiaalne kaitsealuse liigi elu- või kasvukoht, kehtestab keskkonnaamet seal inim­­tegevusele esialgu ajutised piirangud; see tähendab, et majandamine läheb lukku ja teinekord peatatakse ka juba välja antud metsateatised. Sageli võib selline „ajutine“ olukord kesta aastaid, mille jooksul raievalmis mets võib hävida ja juba rajatud noorendik võssa kasvada. Vähe sellest, et maaomanik peab loodetud tulust suu puhtaks pühkima – isegi oma majapidamise jaoks vajalikku tarbe- ja küttepuitu ei pruugi ta enam tohtida oma metsast varuda.

Eestis öeldakse olevat 100 000 metsa­omanikku, kellest lõviosa saab omaks pidada ainult alla kümne hektari metsa­maad. Paraku saavad kirjeldatud olukorra tõttu esimesena ja kõige valusamini kannatada just nende huvid.Metsaomanikes süveneb kartus, et kui nende eramaal juhtuvad loodus­väärtused paranema, toob see varem või hiljem kaasa automaatsed ja kompenseerimata riiklikud piirangud.

Kõik see ei tähenda, nagu ei hooliks Eesti metsaomanik loodusest ega peaks vajalikuks selle kaitsmist. Arvukad väike­metsaomanikud ei lõika kunagi oma metsa lagedaks, vaid kasutavad sealt saadavat puitu vajadust mööda enda tarbeks, roogivad metsast välja võsa ja surnud puid, istutavad siia-sinna juurde uusi. Nimetagem seda palju­­­räägitud püsimetsanduseks, kui soovite, sest see on niimoodi toimunud põlvest põlve. Seetõttu on tekkinud maa­­omanike kogukond, kes pooldab vabatahtlikku looduskaitset, mis tugineks riigiga sõlmitaval lepingul.