Lääne-pöialpoissi nähti Eestis veel kümme aastat tagasi harva, kuid nüüd näeb neid üsna tihti. Veeäärses metsatukas võib kohata teistki uustulnukat – hõbehaigrut.

Loodus- ja fotohuvi on mind nüüdseks saatnud peaaegu kakskümmend aastat. Ehkki võiks arvata, et see on võrdlemisi lühike aeg, on see siiski piisav, et pideva metsades liikujana märgata suuremaid ja pisemaid muutusi. Näiteks on hakanud end meie metsades tundma kodusemalt kui varem mitu sulelist, alates puna-harksabast ja tamme-kirjurähnist ning lõpetades lääne-pöialpoisi ja hõbehaigruga. Viimase kahega olen ma kokku puutunud kõige rohkem.

Kuigi neid liike on meie mail kohatud varemgi, arvasin veel mõniteist aastat tagasi, et lääne-pöialpoisiga on võimalik kohtuda ainult raamatute vahendusel. Praeguseks on mul ette näidata mitte üksnes trehvamised kodukülas, vaid suisa kodumetsaski: lääne-pöialpoiss on seal korduvalt elutsenud.
Suvistel metsaojadel ja -jõgedel võib kohtuda ka hõbehaigrutega, kes hangivad oma toidu küll valdavas osas veest, kuid pesa rajavad tihti metsatukkadesse.

Kui rasvatihaseid, must-kärbsenäppe või lepalinde saab metsa pesitsema meelitada pesakastide ülesriputamisega ning teisi sulelisi näiteks surnud puude püsti hoidmisega, siis häid võtteid lääne-pöialpoisi ja hõbehaigru metsa ilmumise soodustamiseks pakkuda pole. Oma osa on juhusel. Kuna need liigid on aina rohkem levinud, suureneb tõenäosus neid ka mõnes tuttavas puistus kohata. Kiikamegi nüüd meie uute naabrite, ühe pisema ja ühe suurema metsalinnu ellu.